Viimase aasta jooksul on tarbijakrediidi vaidluste menetluses toimunud põhimõtteline muutus. Peamiselt puudutab see küsimust, kuidas kohtud võlaõigusseadust ja tarbijakrediidi regulatsioone rakendavad ning tõlgendavad.
“Selgemaks tegi olukorra eelmise aasta novembris tehtud Riigikohtu lahend, kus pandi paika kaks olulist põhimõtet. Esiteks kontrollime nüüd omal algatusel, kas kogu krediidileping võib olla tühine läbi krediidikulukuse kogumäära ning teiseks kontrollime, kas intressimäära kokkulepe võib olla tühine läbi vastutustundliku laenamise põhimõtte,” ütles FinanceEstonia seminaril esinenud Harju Maakohtu kohtunik Anna Liiv.
Seega tuleb lähtuvalt kehtiva seaduse sõnastusest ning Euroopa Kohtu ja Riigikohtu lahenditest kohtul hinnata, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet või mitte. Seejuures paneb seadus selge tõendamiskoormise just krediidiandjale. Hinnata saab seda aga vaid tõendite alusel ning sellest Liivi sõnul sageli probleemid menetlustes ka tekivad. “Kohus küsib samu andmeid ja tõendeid, mida krediidiandja on tarbija kohta kogunud ning mida tarbija krediiti taotlema hakates esitas,” täpsustas Liiv.
Kohtupraktika näitel esineb reeglina neli tüüpolukorda, milliseid andmeid hageja vastutustundliku laenamise järgimise kohta kohtule esitab:
Esimene tõendite pakett on selline, mis näitab, et krediidiandja on kontrollinud Creditinfost inimese maksehäiret ning vaadanud ametlikke teadaandeid. Nüanss on aga selles, et kohtule ei esitata maksehäire väljavõtet mitte kontrollimise aja, vaid kohtule dokumentide esitamise seisuga. “Seda põhjendatakse sellega, et andmeid ei säilitata. Samas ei saa sellega tõendada, et krediidiandja laenu andes sama kontrolli teostas,” ütles kohtunik. Tarbija sissetuleku ja teiste kohustuste osas lähtutakse esimesel juhul inimese esitatud taotlusest ning väga sageli põhjendab krediidiandja seda sellega, et otsus tuleb teha kiiresti. “Sellisel juhul on selge, mis otsuse kohus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta teeb,” lisas Liiv.
Teine dokumentide pakett sisaldab lisaks eelnevale ka Pensionikeskusest kontrollitud sissetulekut. Eelmise aasta Riigikohtu lahendis on aga öeldud, et krediidiandjal on hoolsuskohustus ehk teisisõnu tuleb kontrollida andmeid, mida tarbija on talle esitanud. “Seega on konto väljavõte alati mõistlik pingutus selle kontrollimiseks, et veenduda, kas inimese esitatud andmed kattuvad väljavõttes sisalduvaga,” kinnitas kohtunik.
Kolmas variant on selline, et lisaks kõigele eelnevale on tõesti kontrollitud ka konto väljavõtet. Problemaatiline on siin aga see, et kuna hageja ei ole sageli algne krediidiandja, siis ei ole hagejal ka konto väljavõtet kohtule esitada. Selgitusega kaasneb tõendi kogumise taotlus algselt krediidiandjalt. Hetkel selle taotluse menetlemisel puudub ühtne praktika ja selgemad juhised kõrgematest astmetest. Tavaliselt siiski tõendid läbi taotluse rahuldamise või veelkordse küsimise lõpuks toimikusse algselt krediidiandjalt siiski jõuavad.
Neljas võimalik olukord on selline, et konto väljavõte esitatakse kohtule kohe koos teiste tõenditega. “Kui korralik tõendite pakk on koos, siis võiks küsida, kas sellega kontroll lõpeb? Vastus on, et ei lõppe. Sealt edasi hakkab kohus hindama, kas tegelikult oli järeldus õige, mis kontrolli põhjal tehti,” selgitas Liiv. Tihti ilmneb kontoväljavõttest ja muudest tõenditest kogumis, et tegelikult ei oleks inimesele tohtinud laenu anda.
Kui kohus jõuab tõendite alusel järeldusele, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ei järgitud, võib tõusetuda küsimus sellest, kas lepingu ülesütlemine kehtib või mitte. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tuleb kõik seni makstu arvestada ainult põhivõla tasumise katteks, mis omakorda toob kaasa tagajärje, et põhivõla osas puudub lepingu ülesütlemise ajal võlgnevus. See omakorda tähendab, et kui ülesütlemine on toimetu, siis leping, sh põhiosa maksegraafik kehtib. Nimetatu välistab kogu põhivõla nõudmist ühtse summana.
Kui lepingu ülesütlemine siiski kehtib, jätkub menetlus sellega, et kohus küsib hagejalt nõude ümberarvestust vastavalt seaduses sätestatud nõuetele. Kui ümberarvestust ei esitada, võib juhtuda nii, et hageja nõue jääb rahuldamata ka põhivõla osas, sest nõue on tervikuna ebaselge ja kohus hageja eest nõudeid kokku ei arvuta.
