Joel Kukemelk: kogumispensioni mõte on koguda, aga teeme seda endiselt poolikult

Eestis saab keskmine pensionär igakuiselt pangakontole ligikaudu 40% keskmisest palgast, samas kui Euroopa Liidus ulatub vastav näitaja 65–70%-ni. Enamik suurema pensioniga riike motiveerib inimesi ja ettevõtjaid pensionikogumisse aktiivsemalt panustama. Sellega on möödas aeg, mil kogu pension tuli vaid riigi maksumaksjate raha ümberjagamise katlast, kirjutab FinanceEstonia kogumispensioni töögrupi juht Joel Kukemelk.

Eestis saab keskmine pensionär igakuiselt pangakontole ligikaudu 40% keskmisest palgast, samas kui Euroopa Liidus ulatub vastav näitaja 65–70%-ni. Enamik suurema pensioniga riike motiveerib inimesi ja ettevõtjaid pensionikogumisse aktiivsemalt panustama. Möödas on aeg, mil kogu pension tuli vaid riigi maksumaksjate raha ümberjagamise katlast, kirjutab FinanceEstonia kogumispensioni töögrupi juht Joel Kukemelk.

Eelmisel aastal sai ligi pool miljonit II pensionisambas koguvat inimest võimaluse suurendada oma vabatahtlikku maksemäära seniselt kahelt protsendilt nelja või kuue protsendini. Seda võimalust kasutas 74 000 inimest. Neist suurem osa on ilmselt mõistnud, millist teed on vaja käia, et tagada elamisväärne pension. Usun, et sel aastal lisandub veel paarkümmend tuhat inimest. Kuid mis saab ülejäänud 400 000 inimesest, kes oma maksemäära ei tõsta? Või neist 250 000-st, kes on kogumispensioni süsteemist lahkunud ning oma kahe aastakümne jooksul kogutud raha tarbimisse võtnud?

II samba kõigi pensionifondide tasude järgne tootlus on olnud hea – 2024: 16,1%, 2023: 11,3%, 2022: -8,6%, 2021: 12,7%, 2020: 3,7%. Ka kiire inflatsiooni ajal pole raha kogujad ostujõus kaotanud. Vastupidi, nad on tänu kogutud summadele täna finantsiliselt paremini kindlustatud kui need, kel midagi kogutud ei ole.

Vajadus tööandja pensioni järele

Eesti riik vajab põlvkondade üleseks kestmiseks lisaks strateegilistele kaitseinvesteeringutele ka püsivat pensioniraha kogumist. Lootus, et Ukraina sõjaeelne geopoliitiline stabiilsus naaseb ja toob kaasa kiire muutuse paremuse suunas, ei ole reaalne. Kogu riigis olev “üleliigne” raha suunatakse kaitsevaldkonda, lisaks kasutatakse laenuraha. See jätkub nii kindlasti veel mitmeid aastaid.

Selles olukorras on oluline üle vaadata riigi sotsiaalmajandusliku jätkusuutlikkuse pikaajaline plaan. Esmalt tuleb motiveerida II sambas olevaid inimesi suurendama oma pensioniks kogumise maksemäära ning tunnistama riigipensioni tänast reaalsust. Teiseks tuleks Eestis luua tööandja pension, mis täiendab riigi ja töötaja panust. Kolmandaks võiks II sambast lahkunud inimestele pakkuda tööandjapensioni loomisel võimalust II samba süsteemiga varem taasliitumiseks, et saaks hakata üheskoos tööandjaga pensionikapitali uuesti üles ehitama.

II sambast lahkunute praeguse 0% (isiklik panus) ja 0% (riigi panus) maksemääraga ei ole võimalik koguda normaalset pensioni. Baasmääraga (2% + 4%) liitunuid ootab küll parem tulevik, kuid seegi ei pruugi vastata pensioniea tegelikele ootustele. Kõrgema maksemääraga (4% + 4% või 6% + 4%) kogujad on tulevikus selgelt paremas olukorras, ent ka nende pension ei jõua Euroopa Liidu keskmise tasemeni.

Eesmärgi saavutamiseks tuleb lisada pensionimudelisse kolmas komponent – tööandja panus, mis sisult oleks atraktiivselt hinnastatud lisavõimalus panustada tööandjatel senisest rohkem oma inimestesse. Näiteks Austraalia alustas tööandja pensioni maksetega 1992. aastal 3%-ga töötaja palgast. Kolmekümne aasta jooksul on see tõusnud 11,5%-ni ja suureneb peagi 12%-ni. Eestis on tööandja panus endiselt 0%. On selge, et ilma kogumisse panustamata ei saa meie inimesed kunagi korralikku kogumispensionit.