MTÜ FinanceEstonia pöördus 6. aprillil 2020 justiitsministri poole seoses Võlaõigusseaduse (VÕS) muutmise eelnõu kavandiga, millega soovitakse täiendada VÕS §-i 103 lõikega 11 ja VÕS 22. peatüki 1. jagu §-ga 4013.

Nimetatud muudatusettepanekud mõjutavad oluliselt mitte üksnes finantssektorit, sh krediidiandjaid ja -vahendajaid, vaid omavad ulatuslikku mõju kogu tsiviilkäibele ja majandusele laiemalt. Samas ei ole eelnõu seletuskirjas hinnatud ega analüüsitud kavandatavate muudatuste mõju Eesti majandusele laiemalt ja selle üksikutele osalistele.

Oleme seisukohal, et tegemist on Eesti inimeste õiguskindlust oluliselt riivava muudatusega, mis plaanitud kujul annab võimaluse jätta tehingu osapoolel oma kohustused täitmata ja seda ilma vääramatu jõu asjaolude tegelikku mõju antud tehingule hindamata. See jätab väga raskesse ja prognoosimatusse olukorda kõik majanduskäibes osalejad ning seeläbi mõjutab negatiivselt niigi riikliku eriolukorra tõttu raskendatud majandustegevust.

Juhime tähelepanu, et maksepuhkust tuleb võimaldada vajaduspõhiselt seoses eriolukorra mõjuga isiku maksevõimele. Krediidiandjad ja -vahendajad peavad vastutustundlikuks laenupoliitikate ülevaatamist, et tagada lihtsustatud ja/või täiendavaid maksepuhkuse võtmise võimalusi klientidele, kes on kriisi tõttu sattunud majandusraskustesse. Seejuures peab meetmete kasutuselevõtt siiski olema vajaduspõhine.

Ka on riik valmistanud ette töökoha säilimise ja töötasu minimaalse taseme tagamise meetmed, mis riigi hinnangul on piisavad, et tagada toimetulek ajutiste finantsraskuste perioodil, aga ka pärast seda. Vastavalt puudub vajadus nende muudatuste järele. Kuivõrd iga õigusnorm peab olema proportsionaalne, siis ei vasta ettepanek Euroopa Liidu õiguses ja Riigikohtu praktikas tunnustatud proportsionaalsuse põhimõttele.

Rahalise kohustuse rikkumine ei ole alati tingitud kehtestatud eriolukorrast. Eriolukord ei takista kohustuse täitmist, kui isikul on säilinud sissetulek ja maksevõime.

Kehtiva õiguskorra muutmine viisil, mille kohaselt on laenulepingu rikkumine aktsepteeritav ilma tegeliku põhjuseta, on vastuolus rahvusvaheliselt tunnustatud õiguse üldpõhimõttega pacta sunt servanda (lepingut tuleb täita), õõnestab usaldust tsiviilkäibe osaliste vahel ning sellel võivad olla ettearvamatud tagajärjed. See võib vähimal määral tuua kaasa ajutise iseloomuga takistuse äralangemisel, soovi viivitamatult panna nõue tervikuna maksma sissenõutavaks muutunud osas ning soovimatuse anda välja uusi laene kodumajapidamiste ja majandustegevuse finantseerimiseks. Halvimal juhul võib see tuua kaasa usaldamatuse finantssektori osapoolte suhtes, koos kaasnevate tagajärgedega, mille hävitava mõju tunnistajaks oli ühiskond eelmise kriisi ajal. Usalduse säilitamine ja taastamine tsiviilkäibe osaliste vahel ning ühiskonnas laiemalt on käesoleval hetkel ning tulevikku vaadates kriitilise tähtsusega.

Õiguse üldtunnustatud põhimõtte muutmine võib halvimal juhul kaasa tuua ulatusliku hoidumise kohustuste täitmisest.

Sätte väljatöötamisel pole arvestatud selle ulatusliku mõjuga. Tegemist on üleüldise mõjuga sättega, mille kohaselt ei pea mitte keegi enam oma tsiviilõiguslikke kohustusi täitma. Muuhulgas kaob kohustus maksta palka, elatist, üüri, aga ka mis tahes muid kestvuslepingutest tulenevaid makseid, näiteks elektri, gaasi, vee ja muude igapäevaste teenuste eest. Samuti ei pea maksma näiteks müügilepingus sätestatud tasu, mis sisuliselt vabastab kohustusest maksta kaupluses toiduainete eest. Vaatamata sellele, et säte on mõeldud omama ajutist mõju, on selle potentsiaalne mõju ennustamatu ning tagasipööramine täieliku ühiskondliku usalduse kadumise tõttu äärmiselt keeruline, et mitte öelda võimatu.

Kui arvestada, et nii Euroopa Komisjoni kui IMFi sõnul on Eesti majanduse konkurentsivõime üks olulisi takistusi võlausaldajate nõrk positsioon (pikad kohtumenetlused ja vähene rahaline kasu kohtumenetlusest võlausaldajale võrreldes teiste riikidega), siis antud eelnõu tugevdab veelgi pahatahtlike võlgnike positsiooni ning soodustab olukorda, kus osade ettevõtjate jaoks on soodsam jääda võlgu, kuna seadusega pandud viiviseintress on soodsam kui tavalaenu intress.

Eeltoodus tulenevalt oleme seisukohal, et VÕS muudatused sellisel kujul ei ole vajalikud ja võivad kaasa tuua ettenägematud mõjud kogu majanduskeskkonnale ja Eestile tervikuna.