Vastutustundliku krediidituru temaatikale keskendunud FinanceEstonia seminaril tõdeti, et tarbijakrediidi kohtuvaidluste praktika on muutunud. Koos sellega on tekkinud mitmeid müüte, näiteks seoses isikuandmete kaitsmisega. Lisaks nõustusid aruteluringis osalejad, et kallite kohtumenetluste asemel tuleks leida lahendusi, et võimalikult palju vaidlusi saaks lahendatud enne kohtusse jõudmist.
“Lisaks kohustusele hinnata tarbija krediidivõimelisust, on krediidiandjal kohustus ka isikuandmeid kaitsta. Näiteks pangakonto väljavõtte puhul ei ole küsimus, kas krediidiandja tahab seda krediidiinkassole ja kohtule edasi jagada. Küsimus on pigem selles, kas tarbija teab, et nii jõuab väljavõte täies mahus avalikesse kohtutoimikutesse. Väljavõttes võib olla eriliigilisi ja kolmandate isikute andmeid. Krediidiandjad näevad seda ühe murekohana,” sõnastas LHV Finance jurist ja vastavuskontrolli spetsialist Liina Heinmäe ühe kitsaskoha.
Julianus Inkasso peajurist Krista Raudsepp lisas, et iga krediidiandja läheneb vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimisele ja hindamisele enda mudelitest. “Kohtumenetluste praktika on muutunud väga erinevaks. Oluliselt erinevad ka Tartu ning Harju Maakohtu praktikad. Erinevusi on nii sisu ja tõendite käsitlemisel kui ka tõendite kogumisel,” laiendas Raudsepp tekkinud murekohta.
Tarbijakrediidi vaidlustega tegelev Harju Maakohtu kohtunik Anna Liiv tõdeb seevastu, et ehkki kohtumenetlus on avalik, siis ei saa selle ajal kolmandad isikud näha toimikut, kui tarbija selleks nõusolekut ei anna. “Kui kohtumenetlus on läbi ja kolmas osapool soovib vanade toimikutega tutvuda, siis kohtu loal saab seda teha. Samas ka siis tuleb oma huvi põhistada. Seega on raske näha, et keegi põhistaks ära selle, et ta tahab lihtsalt Mari või Kati konto väljavõttega tutvuda. Hirm, et läbi kohtumenetluse jõuavad tarbijate kontoväljavõtted massiliselt avalikkuse ette, on tegelikult ülepaisutatud,” selgitas Liiv.
Ehkki kõik krediidiandjad alluvad Finantsinspektsiooni järelevalve alla, usub Liiv, et andmete kontrollimise kohustus on kohtutele vajalik, põhjendatud ning ei tähenda topeltkontrolli. “Finantsinspektsioon ei ole see, kes annab hagejale täitedokumendi ja võimaluse kohtutäituri kaudu minna ja nõuda sisse nii põhivõlga kui ka intresse. Seda saab anda vaid kohus,” lisas Liiv.
Krediidiandjate kohtumenetluse hea tava
FinanceEstonia juhatuse liikme Andrus Alberi ettepanekul võiks laenuandjate, kohtute ja järelevalve ühistööna leppida kokku krediidiandjate raporti formaadis, mis kohtuvaidlustes kasutusele võtta. “Seal võiks olla kirjeldatud, mis andmeallikatest infot koguti ja mis tüüpi infot koguti, ilma vajaduseta detailselt kõiki samme, ärisaladusi ja ärimudeleid lahti kirjeldada,” pakkus Alber.
Anna Liiv tõdes seepeale, et kohtutel on näiteks advokatuuri ja prokuratuuriga hea menetluse tava, mida kasutatakse ja millele viidatakse. “Miks mitte mõelda, et oleks analoogses vormis kokkulepe. Küll aga ei saa kohus anda ette veksleid, et selline tõendite pakk on kindlasti piisav. Kohus peab hindama, kui palju ta tõendeid vajab ja kogub. Küll võiks selline dokumendipakett olla hea alguspunkt menetlusele,” lisas ta.
Ka Julianus Inkasso peajuristi sõnul tuleks kehtestada ühtne standard vastutustundliku laenamise põhimõtte tõendamise osas, võttes arvesse ka krediiditoote eripära. “Täna on see krediidiandjatel väga erinev. Kindel raamistik selle kohta, millistest tõenditest kohus lähtub, tegelikult puudub,” lisas Raudsepp. Ühtlasi leidsid arutelus osalenud eksperdid, et väiksemad tarbijakrediiti puudutavad vaidlused võiks liikuda tulevikus rohkem kohtueelsesse menetlusse, näiteks Finantsinspektsiooni juurde loodava finantsombudsmani institutsiooni lahendada.
Laenuotsuse kiirusest ei sõltu selle kvaliteet
FinanceEstonia krediidiandjate ja -vahendajate töögrupi juhi Martin Läntsi sõnul tuuakse vaidlustes sageli probleemiks ka laenuotsuste tegemise liigne kiirus. Tema sõnul ei tähenda kiire otsus aga kindlasti vastutustundetut laenamist, pigem vastupidi.
“PSD2 direktiivi alusel on konto väljavõte läbi API-liidese kättesaadav kõigile turuosalistele ning see päring toimub hetkega. Andmestiku tarbimine käib valdavalt masinloetaval kujul. Oleme analüüsinud ning jõudnud järelduseni, et kui on teadmine inimese maksevõimelisuse kohta, siis masina poolt tehtud laenuotsus on parema kvaliteediga kui inimese tehtud otsus. Mida rohkem suudame reaalaja andmetel tuginevaid otsuseid teha, seda kvaliteetsemad need ka on,” selgitas Länts.
Kohtunik Anna Liiv jäi arvamusele, et tänases kiires maailmas ja innovaatilises keskkonnas tulenebki otsuse kiirus sellest, kui palju oleme infotehnoloogiliselt arenenud. “Samas, kui räägime kümne sekundiga poes järelmaksu vormistamisest, siis ei ole objektiivselt võimalik mingit hoolsust rakendada ja selle ajaga ei kontrolli ka konto väljavõtet. See tähendab, et kui turu tingimustes kiirust oluliseks peetakse, tuleb võtta risk, et kui mõni üksik tarbija jääb võlgu, siis sealt ei saadagi intressi tagasi, vaid ainult põhivõlg.”
LHV Finance juristi ja vastavuskontrolli spetsialisti Liina Heinmäe sõnul ei peaks kiire otsustusprotsess kuidagi takistama ka vastutustundliku laenamise protsessi hilisemat põhjendamist. “Krediiditoimiku pidamise nõue on kõikidel krediidiandjatel. Üllatav on see, kui keegi ütleb, et ta ei saa esitada analüüsitavat konto väljavõtet või registriandmete kontrollimiseks tehtud päringuid, mida ta on krediidiotsuse tegemisel kasutanud.”
Eraldi kitsaskoht peitub arutelus osalenute sõnul olukorras, kus järelmaksu vormistab näiteks pesumasina müüja. Heinmäe sõnul vastutab sellises olukorras krediidiandja selle eest, kellele ta on oma tegevuse edasi andnud, sh õiguse lepingut allkirjastada. Samas on ka kaupmehe esindajal endiselt kohustus tutvustada inimesele laenulepingut, teabelehte, tuleb anda võimalus esitada küsimusi. Lisaks on tarbijal alati õigus 14 päeva jooksul lepingust taganeda.
