Krediidi kättesaadavus annab elanikkonnale rohkem võimalusi oma plaanide elluviimiseks. Samas ei tohi unustada, et krediidi pakkumine peab olema vastutustundlik. Väärkasutuse tagajärjed võivad omada kahju tarbijale, krediidiandjale, aga ka majanduslikule stabiilsusele. Ometi ei tähenda vastutustundlik krediiditurg üksnes kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet, tõdes Finantsinspektsiooni finantsteenuste järelevalve osakonna jurist Teele Jürjer.
“Seega on oluline, et kogu krediidiandja tegevus oleks vastutustundlik. Selle tagamiseks on kehtestatud erinevaid nõudeid – tegevusloa saamise kohustusest kuni finantsjärelevalvele allumiseni. Aga on ka erinevaid organisatsioonilisi nõudeid,” ütles Jürjer.
Kuna juhid on need, kelle järgi organisatsioon joondub, siis on vastutustundliku laenuturu seisukohast tegemist oluliste isikutega. Nii juhtorgani liikmed kui ka teiste oluliste funktsioonide täitjad peavad rollidesse sobima ning neil peavad olema piisavad teadmised ja laitmatu taust. “Kui juhtidel puudub kutseoskus või pole nad muul viisil sobivad, siis võib see olla üks alus, miks võib keelduda tegevusloa väljastamisest või hiljem ka üks alus, mille pinnalt tegevusluba ära võtta,” lisas Finantsinspektsiooni jurist.
Organisatsiooni ülesehituse juures on oluline, et kogu struktuur oleks läbipaistev ja sellel peavad olema selgelt määratletud vastutusalad. “Näiteks peab olema töötajaskond piisav, et teenust osutada ja tagada, et kõik kontrollfunktsioonid oleksid täidetud.” Olemas peab olema ettevõtteülene sisekontrolli süsteem ning see peab katma kogu krediidiandja tegevuse igal tasandil. “Sisekontrolli süsteemi mehhanismid peavad tagama, et täidetakse nii õigusaktides sätestatud nõudeid kui ka krediidiandja enda sise-eeskirju.”
Teenuste vaates ja toodete väljatöötamisel tuleb arvestada tarbijate huve ja vajadusi. “Tarbijakrediidi puhul on teenuse osutamise vaatest kõige olulisemateks küsimusteks vastutustundlik laenamine, krediidi kulukuse määra ülempiirist kinnipidamine ning erinevad tarbija teavitamise nõuded,” selgitas Jürjer. Krediidiandjal on kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust ja pidada korrektset krediiditoimikut.
“Oma toodete kujundamisel peaks arvestama tarbijate huve ja vajadusi. Kui seda ei tehta on oht, et teatud tooteomadused ei ole mõeldud tarbijate huvide teenindamiseks, vaid pigem nende petmiseks, näiteks sihtides konkreetselt madala sissetulekuga inimesi ning nõudes kõrgeid ja läbipaistmatuid tasusid ja trahve või sundides tarbijaid jätkama krediidi kasutamist nii kaua kui võimalik, et tarbijalt võimlaikult palju intressitulu teenida.“ Kohustus on hinnata krediidi enda ja sellega seotud toodete sobivust tarbijale. “Näiteks olukorras, kus krediitkaardiga tuleb kaasa kindlustustoode. Tarbijal ei pruugi seda vaja olla ja ta ei pruugi teadagi, et sellega võivad kaasneda lisakulud ja tasud. Seepärast on oluline hinnata, kas see toode on tarbijale sobiv.”
Lisaks on kohustus anda tarbijale enne lepingu sõlmimist piisavaid selgitusi, et viimane saaks hinnata, kas pakutav toode vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Oluline on ka makseraskustes laenuvõtjate õiglane kohtlemine. Krediidiandja ülesanne on võimalikult varakult märgata, kui tarbijal tekivad makseraskused. Siis tuleb tarbijaga suhelda ning selgitada välja, miks on raskused tekkinud ja pakkuda võimalikke meetmeid ja lahendusi, et vältida tarbija sattumist suuremasse makseraskusesse. Võimalusel peaksid need meetmed aitama tarbijat makseraskustest välja tuua ja tagada edaspidi maksevõime.
