Finantsinspektsiooni juhatuse liige Andre Nõmm tõdes FinanceEstonia seminaril rahapesuriskide maandamise meetmetest rääkides, et ühtviisi paratamatud on nii välised riskid kui ka regulatsioon. Vastavuskontrollil on tema hinnangul head ajad, ent see tähendab krediidiandjatele ja -vahendajatele ning krediidiasutustele ühtviisi vastutust kui ka võimalust end uutes oludes targalt näidata.
Rahapesu tõkestamine on Finantsinspektsiooni jaoks olnud prioriteet alates 2014. aastast. Viimase viie aasta jooksul on muudetud ka metodoloogiaid, kuidas rahapesu tuvastatakse. „Mõõdame, kus peamised riskid süsteemis on – praegu on selleks mitteresidentidest kliendid, kes Eestiga erilist majanduslikku seost ei oma. Ennekõike selles segmendis me oleme ja töötame,“ kinnitas Nõmm seminaril. Paljuski liigub Finantsinspektsiooni hinnangul rahapesurisk täna ka krüptorahadesse ja -varadesse.
Alates 2014. aastast on mitteresidentide osakaal pankade hoiuste struktuuris märkimisväärselt langenud. „Kui küsida, kas Finantsinspektsioon on liiga karm, siis julgen tunnistada, et tegeleme segmendiga, mida tänaste reeglite järgi ei saa pangad teenindada või kus tuleks rakendada tugevamaid riskikontrolle. Samas rõhutan, et sellest ei tasu välja lugeda, nagu oleks mitteresident lubamatu Eesti pangandussüsteemis,“ ütles Finantsinspektsiooni juhatuse liige.
Palju on juttu olnud ka sellest, kuhu riskide vähendamisega välja jõutakse. Seminaril arutati, kas näeme selle tulemusel reaalset mõju ettevõtlusele ja majandusele. Üheks kitsaskohaks peetakse seejuures järelevalve killustatust rahapesu teemadel – paremat selgust vajab see, millised on kodu- ja millised sihtriigi erinevate pädevate asutuste rollid. „Finantsinspektsiooni mandaat, poliitika ja ootus on selge. Riskipõhine lähenemine on lubatav, isegi vältimatu,“ summeeris Nõmm oma ettekande.
Rahapesu tõkestamise juhendi tõlgendamisest
Anneli Krunks advokaadibüroost Sorainen tutvustas seminaril praktilisi probleeme, millega krediidiandjad ja -vahendajad on Finantsinspektsiooni eelmise aasta teises pooles välja tulnud rahapesu tõkestamise juhendi rakendamisel silmitsi seisnud.Üheks keskseks küsimuste allikaks on tema sõnul asjaolu, et regulatsioon lähtub pigem krediidiasutuste ärimudelist, ent kohaldub kõikidele turuosalistele. Niisamuti on juhendi tõlgendamisruum lai ning turuosalistel on sellest tulenevalt seda keeruline täita.
„Näiteks piir piisava ja ebapiisava täitmise vahel lähtub proportsionaalsuse põhimõttest, mis on jäänud suures osas turuosalistele endile sisustada. Väiksemate turuosaliste peamine murekoht on, et enne kui järelevalvet pole tehtud, siis pole ka selge, kas nad on täitnud juhendit piisavalt või ebapiisavalt,“ ütles Krunks seminaril.
Küsimusi on tekitanud ka riskihinnangu koostamine, mida Finantsinspektsiooni juhend teatud määral täpsustab. Probleeme tekitab esmalt riskifaktorite tuvastamine – nii Eesti kui ka Euroopa riskihinnangud toovad välja küll riskifaktoreid, aga millistest konkreetsetest neist peab turuosaline lähtuma, see tuleb endal selgeks teha. Edasi tuleb turuosalistel endil valida riskihinnangu koostamiseks kasutatav metodoloogia. „Kui riskihinnang pole võtnud arvesse piisavalt riskifaktoreid või pole selle tegemisel kohaldatud õiget metoodikat, siis pole kindel, kas hoolsusmeetmed on piisavad,“ summeeris Krunks kitsaskoha.
Advokaadibüroo Sorainen esindaja sõnul on rahapesu tõkestamise juhendi puhul keeruliseks kohaks ka vastutavale juhatuse liikmele seatud nõuded, mis erinevalt pankadest on mureks ennekõike väiksematele krediidiandjatele ja -vahendajatele. „Nimelt on juhendis nõue, et vastutaval juhatuse liikmel peavad olema vastavad oskused ja kogemused. Selliseid inimesi on aga väga vähe. Tekib küsimus, millal hakkavad toimuma hindamised, mis neid nõudeid arvesse võtavad,“ ütles Krunks.
Ühtlasi tõdeti seminaril, et vaja on ühtset arusaama, kuidas tuvastada tegelikke kasusaajaid, sest lähenemisi selleks on erinevaid. Kokkuvõttes jõuti siiski arusaamale, et Finantsinspektsiooni juhend on hea, sest annab teatud arusaama, mis on järelevalve ootus, kuidas seaduses toodud nõudeid sisustada. Loomulikult on kohti, mida Finantsinspektsiooni ja turuosaliste diskussioonis ja praktika raames tuleb veel täpsustada, sest juhendi tõlgendamine on lai ja turuosalistel seetõttu seda ka kohe keeruline täita.
Riskiisu dokumentatsiooni koostamine
Cristen Helendi ja Raiko Pajula advokaadibüroost Turnstone andsid seminaril osalenutele praktilisi näpunäiteid riskiisu dokumentatsiooni koostamise põhimõtete kohta rahapesu tõkestamisel. Muuhulgas selgitati, et riskiisu ja selle määratlemine on iga kohustatud isiku puhul individuaalne ja subjektiivne ehk seadusest ega juhendmaterjalidest ei tule juhist, kuidas see dokumentatsioon tuleb kokku panna. Ühtlasi tutvustati seminaril kvantitatiivse ja kvalitatiivse riski määratlemise juures tihti kasutatavat riskimaatriksit ja selle metoodikat.
Rahapesu andmebüroo esindaja Madis Reimand rääkis oma ettekandes rahapesuriskidest ja kohustatud isiku rollist rahapesu tõkestamisel. „Tajume täna, et peamiseks kitsaskohaks on küsimus sellest, kas ja kuidas õnnestub ära tõestada, et mingi konkreetne rahasumma on seotud eelkuriteoga või mitte. Kui pole konkreetset infot selle kohta, kust kuriteost must raha pärineb, siis kaasused ka lõppevad,“ tõdes Reimand.
Samuti tegi Reimand seminaril ülevaate riskidest, mis on omased peamiselt väiksematele turuosalistele ning kuidas neid ära tunda. Paljuski on Rahapesu andmebüroo tänane mure tema sõnul seotud virtuaalvääringute ja nendega seotud pettuseriskidega.
Seminaril näidatud slaidid:
„Rahapesuriskide maandamise meetmed“, Andre Nõmm (Finantsinspektsioon)
“Finantsinspektsiooni juhendi rakendamine praktikas”, Anneli Krunks (Sorainen)
„Riskiisu dokumentatsiooni koostamise põhimõtted rahapesu tõkestamisel“, Cristen Helendi ja Raiko Pajula (Turnstone)
