Krediidiinkassode ja -ostjate seaduseelnõu põhineb Euroopa Liidu direktiivil ning tähendab, et peagi lähevad ka inkassofirmad riikliku järelevalve alla. Ehkki inkassod ei väljasta tarbijakrediiti, saavad nad kujundada ümber olemasolevaid lepinguid. Seega on nad üks osa krediiditurust ning on mõistlik, et neile kehtivad ühtsed standardid ja reeglid, usub Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja asetäitja Thomas Auväärt.
Ministeeriumi statistikale tuginedes esineb ülelaenamist kõige enam mittepankadest krediidiandjatel, kus viivislaenude osakaal on veidi üle 11%. Pankade eluasemelaenude puhul kinnitab statistika, et ülelaenamist praktiliselt ei esine. “Probleem on selles, et riik ei oma ülevaadet selle kohta, kui suur on viivisnõuete maht, mis on loovutatud inkassofirmadele,” tõdes Auväärt. Finantsinspektsioon kaardistas seda turgu mõni aasta tagasi ja siis tuli välja, et maht võib küündida kuni saja miljoni euroni.
Krediidiinkassode ja -ostjate seadus ei piirdu subjektide osas vaid inkassofirmadega, vaid puudutab ka neid finantseerijaid, keda nimetatakse krediidiostjateks. Seega reguleeritakse ka neid isikuid, kellele inkasso võib delegeerida oma ülesanded.
Seaduse kohaldamisala
Eelnõu reguleerib ära, mis on inkassotegevuse ehk krediidihaldustegevuse sisu. “See on traditsiooniline raha sissenõudmine krediidisaajast võlgnikult. Sinna alla kuuluvad ka läbirääkimiste pidamine, kaebuste haldamine ning teavitamine intressimäärade, tasude või maksete muutumisest,” selgitas Auväärt.
Eelnõu kohaldub üksnes inkassofirmadele, kes tegelevad pankade ja teiste krediidiandjate viivituses olevatest laenulepingutest tulenevate nõuete sissenõudmisega – neid nimetatakse eelnõu kohaselt krediidiinkassodeks. Eelnõu ei kohaldu elatisvõlgade, kommunaalarvete, trahvide ja muude selliste nõuete sissenõudmisele.
Eelnõu ei kohaldu ka notaritele, advokaatidele, kohtutäituritele ja pankrotihalduritele. Inkassona ei käsitleta ka isikut, kes tegeleb nö maksehäire info avaldamisega. Eelnõu ei kohaldu ka sellisel juhul, kui viivituses olev laen on väljastatud äriühingule ja laenu väljastaja ei ole pank.
Tegevusnõuded inkassofirmadele
Inkassofirmade seadusega sätestatakse mitmed täiesti uued tegevusnõuded krediidiinkassodele. Nendeks on näiteks tegevusloa kohustus, tegutsemise nõuded teistes riikides, kapitalinõue, nõuded omanikele ja nõukogu/juhatuse liikmetele. “Küll ei ole varem seaduses kirjas olnud otseselt liigkasuvõtmise definitsiooni. Eelnõu sõnastuses on see selliselt, et liigkasuvõtmine seostub vastutustundliku laenamise põhimõtete süstemaatilise rikkumisega – laenu on antud välja rohkem kui krediidi kulukuse määra ülempiir ning viivitusintressid on olnud ebamõistlikult suured,” ütles Auväärt.
Oluline on see, et inkasso võib viivises oleva nõude ümber kujundada üksnes juhul, kui see ei muuda krediidisaaja olukorda halvemaks ja selle tulemusel suudab krediidisaaja tõenäoliselt oma kohustused täita. “Seega võib inkasso intressimäära muuta, kuid mitte sellisel kujul, mis suurendab kogumina krediidisaaja kohustusi ebamõistlikus ulatuses,” lisas Auväärt.
Lisaks on tema sõnul eelnõus toodud rida käitumisnorme, kuidas suhtlus võlgnikuga peaks toimuma. Need normid laienevad lisaks inkassofirmadele ka krediidiasutustele ja muudele krediidiandjatele. “Lihtsalt öeldes tuleb käituda heas usus, õiglaselt ja korrektselt. Krediidisaajale tuleb anda selget, tõest ja ajakohast infot,” tõi Auväärt näiteid. Eraldi tuleb inkassofirmal tuua sise-eeskirjades välja põhimõtted, mis tagavad võlgnike kaitse ja õiglase kohtlemise. Samuti tuleb näidata, kuidas hinnatakse võlgnike vajadust võlanõustaja või muu sotsiaalteenuste osutaja teenuste järele.
Teabe andmine võlgnikule
Viivituses oleva nõude loovutamisel peab inkassofirma võlgnikust krediidisaajale esitama olulist infot. Näiteks tuleb teha teavitus selle kohta, et nõue loovutati ja millal seda tehti. Keskselt oluline on näidata, kuidas võlg on kujunenud ja millest see koosneb. “Kui suur on tasumisele kuuluv põhiosa ning millised on intressid, teenustasud ja muud ettenähtud tasud. Kui krediidisaaja nõuab, siis tuleb esitada ka nõude aluseks olevate dokumentide koopiad.”
Inkassofirmad peavad ette nägema ka kaebuste lahendamise korra. See peab olema tasuta ja vastus peab olema sisuline ja põhjendatud. Kõik kaebused tuleb korrektselt registreerida ja säilitada. Vastata tuleb mõistliku aja jooksul, tarbijale hiljemalt 15 päevaga. Täpsema kaebuste lahendamise korra loob Finantsinspektsioon.
Täiendavad nõuded pankadele ja teistele krediidiandjatele
Eelnõu näeb ette ka täiendavaid nõudeid pankadele ning teistele krediidiandjatele. Esiteks on oluline, et krediidilepingu muudatuste täpsest sisust ja rakendumise ajast tuleb teavitada ette. Jätkuvalt tuleb teavitada seda, kui nõue loovutatakse inkassole.
Enne kohtusse pöördumist on krediidiandjal kohustus hinnata, kas võlga võiks ümber kujundada. Selle raames võib muu hulgas teha näiteks ettepaneku pikendada krediidilepingu tähtaega, anda maksepuhkust, nõudest osaliselt loobuda või muuta intressimäära.
Auväärt täpsustas, et eraldi on eelnõus kohustusena kirjas, millist infot peab andma kaasa, kui nõue inkassole loovutatakse. “Selliseks infoks on andmed, mis on kogutud konkreetse tarbija suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmiseks. Eelnõu praeguse sõnastuse kohaselt ei ole krediidiasutus või krediidiandja kohustatud edastama profiilianalüüsi mudeleid või muid sarnaseid ärisaladust puudutavaid andmeid.”
Eraldi tekib kohustus informeerida poolaasta kohta Finantsinspektsiooni loovutatud nõuetest, sh nende arvust ja krediidi suurusest.
