Arvamuslugu ilmus esmakordselt 11.11.2023 Postimehes
Eestil on ressurssi, mida saaks majanduskeskkonna parandamiseks lahti lukustada, kirjutab Redgate Capitali partner ja FinanceEstonia juhatuse liige Aare Tammemäe.
Eesti majanduse olukord on tavapärasest halvem ja kiiret tagasipõrget lähiajal ei paista. Intressimäärade tõusu täismõju ja tööpuuduse kasv hakkavad majandusse alles kohale jõudma, samas on riik võtnud prioriteetseks suunaks eelarvepuudujäägi vähendamise. Paljud ettevõtjad ja investorid on nõutud, sest tasakaaluks soovitakse arutelu, mida teha, et majanduskeskkonda parandada.
Olulised on investeeringud taristusse ja programmidesse, nagu näiteks rohepööre, teede- ja koolivõrgustik või ettevõtetele kapitalile hea ligipääsu tekitamine. Häda on olnud selles, et oleme olnud riigina laisad oma tehnilisse taristusse investeerimisel ja kapitalituru initsiatiividega tehakse vahel ka mõni samm vales suunas, nagu juhtus näiteks pensioni II samba reformiga, kus ligi 1,5 miljardit eurot läks suures osas tarbimisse.
Kahjuks on ettevõtjate ligipääs kapitalile läinud viimaste aastatega kehvemaks. Eestis pole pärast 2021. aasta Enefit Greeni IPOt toimunud ühtegi arvestatavat kapitali kaasamist börsil. Ennustan, et ettevõtete uute võlakirjaemissioonide mahud kukuvad Baltimaades 2021. aasta rekordiliselt miljardilt eurolt poole võrra, mis on päris arvestatav kukkumine.
Mida saab riik teha, et majandus käpuli olekust üles aidata? Kuna väliskapital ei taha geopoliitilistel ja majanduslikel põhjustel praegu Eestisse tulla, tuleks pöörata pilgud oma riigi kapitaliallikate poole. Iga rahvus ja riik vajab peale rahvusvahelise kapitali ka oma rahva tugevat rahastust. Kohalik kapitaliturg peab toimima ka siis, kui rahvusvaheline kapital peab Eestiga seotud investeerimisriske liiga suureks. See on oluline eriti praeguses kontekstis, kus Eestil on oht Venemaa agressiooni tõttu ääremaastuda.
Kapitalil on rahvus
Seda väitlust võiks eraldi pidada, aga toome lihtsalt ühe näite. Bolti globaalne peakontor koos ligi 1200 töötajaga asub Eestis. Sellest laekub riigile maksutulu umbes 40 miljonit eurot aastas. Võrdluseks, veel viis aastat tagasi panustas Bolt tööjõumaksudesse seitse miljonit eurot aastas. Kas Bolt hoiaks oma peakontorit siin, kui asutajad ja juhtkond poleks suures osas Eestist?
Eesti poliitikud käsitlesid rahvusliku kapitali teemat 2023. aasta riigikogu valimisprogrammides. Meenutuseks, et kõik erakonnad, välja arvatud EKRE, tõstsid esile Eesti ettevõtluskeskkonna edasiarendamise tähtsuse ja kapitali kättesaadavuse kohalikele ettevõtetele. Kapitalile on tekkinud rahvus ja seda eriti Ukraina sõja valguses.
Mida tuleks siis teha, et parandada kapitali kättesaadavust? Alustuseks tuleks möönda, et Eestil on endal kasutamata ressurssi – meie oma rahva säästud, mida saaksime veel paremini Eesti majanduse arenguks kasutada.
Kui detailsemaks minna, siis on valitsus lubanud viia osa – koalitsioonileppes sõnastatud kui mittestrateegilised – riigiettevõtetest börsile. Seni on läinud päris hästi. Nii Tallinna Sadam kui ka Enefit Green on teinud edukad börsidebüüdid. Selle mõju on olnud tegelikult laiem kui lihtsalt dividendide ja kauplemise tulu saamine investorite poolt.
Enefit Greeni rekordiline arv investoreid on leidnud börsilt ka muud investeerimiskaupa, käivitades 2021. aastal alguse saanud «IPOdroomi» fenomeni. Selle tulemusena on paljud väiksemad eraettevõtted saanud pulli- ehk buumituru järellainetuses uut kasvukapitali, olgu Elmo, Hepsor, Modera, Bercman vm. Ja isegi kui mõne investeeringu tõttu on investoril praegu mõru maitse suus, tegid kapitaliturud suures pildis oma tööd, sest projektid said rahastatud. Nii võib üks tugev IPO aktsia tõmmata endaga kaasa investorite huvi ka järgmiste kasvuettevõtete vastu. Kodumaisel kapitalil on selles otsustav roll.
Riigivõlakirjad jaeinvestorile
Teine võimalus ettevõtteid ja riigieelarvet kapitaliturgudel rahastada on võlakirjad. Aga siin on probleem. Riik on olnud väga kitsi võlakirjade pakkuja Eesti väikeinvestorile. Rahandusministeeriumi ametnikud on seda põhjendanud ettevõtmise kulukusega, sest väikeinvestorile peab ju peale maksma ja avalik pakkumine tingib täiendavaid korralduskulusid. Ja hirmus tüütu on hallata väiksemaid emissioone, kus tuleks tegeleda tuhandete väikeinvestoritega!
Meil on siiski viimane aeg oma inimeste säästud Eesti majanduse hüvanguks kasutusele võtta, sest ühel päeval on mugava ja odava raha kaasamine välismaalt lõppenud. Tegelikult ongi praeguseks sisuliselt juba nii juhtunud.
Meie oma rahva säästud saab majandusse tõmmata lisaks pangahoiustele ka riigivõlakirjade kaudu. Eestis tegutsevad pangad on piisavalt hästi kapitaliga varustatud, kodumajapidamiste hoiused ületavad pankades 11,5 miljardi euro piiri, millest enamiku moodustavad nõudmiseni hoiused. Isegi kui sellest peaks lähiaastate jooksul minema riigi võlakirjadesse sajad miljonid, on see vaid väike tilk hoiuste meres.
Me peaks mõtlema selle peale, et rahastusallikate hajutatus aitab riigil ka refinantseerimise riske vähendada. Mäletame üht väikest üllatust, kui aasta tagasi selgus, et pikaajaline riigi võlakirja intress, millega rahvusvahelised investorid olid valmis Eesti riigile raha laenama, ületas nelja protsendi taset. Peaks mõtlema selle peale, et Eesti jaeinvestor hakkab saama intressitulu ja see jääb valdavalt Eestisse ning reinvesteeritakse või tarbitakse kohapeal. Mida rohkem jaeinvestoreid investeerib, seda suurem huvi on neil ringi vaadata ja leida teisi, veidi vallatumaid investeerimisvõimalusi. Ärme unusta, kapitaliturgude hea toime on oluline kogu majanduse huvides, sest annab ettevõtetele rohkem võimalusi leida investeerimiseks kapitaliallikaid.
Kas jaeinvestoritele suunatud võlakirjadele peaks riik midagi peale maksma? Ei, võlakirjaemissioonid tuleb teha turutingimustel. Praegu laenab Eesti rahvusvahelistelt kapitaliturgudelt üheaastast raha 3,7-protsendise ja kümneaastast raha 4,5-protsendise intressiga. Sama tootlust võiks pakkuda ka kohalikule jaeinvestorile. Pikaajalise hoiuse intress on pankades samasugune kui Eesti riigi pikaajalise võlakirja intress. Jättes kõrvale tulumaksu erisused (hoiuselt saadav tulu on tulumaksuvaba), ei peaks riik muretsema, et peaks jaeinvestorile peale maksma.
Milliseid võlakirju emiteerida?
Esiteks tuleks teha võlakirjaemissiooni programmi raames mitu võlakirjade väljalaset. Kui programmi maht võib kokku olla 200–500 miljonit eurot, siis saaks selle raames teha näiteks mitu 50–100 miljoni euro väärtuses emissiooni. Kõik need võivad olla ise tähtajaga.
Näiteks kõiguvad Balti võlakirja börsil noteeritud Läti ja Leedu riigi võlakirjade tähtajad 3 ja 12 aasta vahel. Mina eelistaksin pigem 1–5-aastaseid võlakirju, sest jaeinvestoritele pakutav toode peaks olema võimalikult lihtne, arusaadav ja hoomatava investeerimishorisondiga. Pikemad võlakirjad sisaldavad endas suuremat tururiski, mis võib realiseeruda, kui jaeinvestor soovib ebasobiva majandustsükli ajal oma võlakirjad maha müüa. Lühema tähtajaga võlakirjad saavad baasintressimäärade (euribori) kõikumisest vähem pihta.
Ma ei kardaks emiteerida ka Eesti riigi teemavõlakirju. Teemad võivad olla kaitsevõime tugevdamine, elutähtsa (maanteed-raudteed jms) taristu ehitamine, rohepöörde eesmärkide täitmine jne. Meile meeldib ennast investorina samastada hea loo või tugeva kaubamärgiga. Usun, et enamik Eesti jaeinvestoreid on Eesti patrioodid ja läheks selliste suunda näitavate teemavõlakirjadega kaasa.
Võlakirjade pakkumine teenib laiemat huvi Eesti riigile. Eesti väikeinvestoril on vähe investeerimiskaupa riiulilt võtta. Riigivõlakirjade abil saaksime ühe väärika investeerimistoote investori ostunimekirja juurde. Jaeinvestorile tekiks juurde ka hariduslik element: saame investorina paremini aru, mis on riskivaba tulumäär, ja võrdleme seda teiste investeeringutega. Kui Eestil on pikaajalise võlakirja riskivaba tulumäär 4,5 protsenti, siis näiteks Itaalia valitsus peab laenama raha 5,5 protsendiga.
Kapitalil on rahvus. Kui soovime ennast esile tõsta ka rahvusvaheliselt, siis miks peaks siia investeerima kaugemalt tulnud investorid, kui kohalik kapital ei investeeri? Kohalik kapital pole samas saanud võimalustki investeerida, sest meil pole selleks investeerimistoodet.
Septembri lõpus teatas rahandusministeerium, et valitsus peab 2024. aastal riigieelarve defitsiidi katteks raha laenama ja selleks kaalutakse väikeinvestoritele 200 miljoni ulatuses riigi võlakirjade pakkumist. Eks näis, kas see jääb vaid lubaduseks või võtab rahandusministeerium Eesti kapitaliturgudele midagi tõeliselt kasulikku ette.
