Tarbijakrediiditurul olematute tontidega võitlemise asemel tuleb keskenduda valdkonna juurprobleemide lahendamisele, kirjutab FinanceEstonia tegevjuht Anu Müürsepp.
Plaanitavate reklaamiseaduse muudatuste kontekstis tekkinud avaliku arutelu käigus peab meelde tuletama mõningaid tarbijakrediiditurgu iseloomustavaid põhimõtteid.
Kõigepealt tasub igaühel enne, kui ta tembeldab tarbijakrediidi tondiks, küsida endalt ausalt, kas ta kasutab ehk ka ise mõnikord lennupiletite ostmiseks krediitkaarti, sõidab tööle liisitud autoga või on kunagi võtnud veeavarii käigus hävinud köögimööbli uuendamiseks remondilaenu. Sõltumata vastusest võiks küsida veel ka seda, kas taolised laenuvõtmised peaksid põhimõtteliselt olema võimalikud või mitte.
Kõigi ülaltoodud näidete puhul on tegemist tarbijakrediidiga, juhul kui laenuvõtjaks on eraisik. Tarbijakrediit on normaalne nähtus arenenud ühiskonnas ja mida jõukam ühiskond, seda rohkem tarbijakrediiti kasutatakse, mitte vastupidi.
Selleks, et laenu võtmisel langetataks mõistlikke otsuseid, on arenenud riigid aasta-aastalt üha enam panustanud finantshariduse arengusse ning õiguste ja kohustuste adekvaatsesse jaotamisse laenuandjate ja -saajate vahel. Nii lasub ka Eesti laenuandjatel hulk kohustusi, mille sisuks on tagada, et laenuandja aitaks tarbijal langetada mõistliku laenuotsuse.
Intressimäär käib käsikäes riskiga
Unustame tihti, et kõik ei ole laenu taotlejatena võrdses positsioonis. See tähendab, et inimestel on võimalik laenu saada erinevatel tingimustel, sh erineva intressimääraga. Tarbijakrediidi intressimäär peegeldab riski, mille laenuandja võtab.
Tänaseks on meedias kõlama jäänud argument, et laenuandjad, kes keskenduvad kõrgema riskitasemega klientidele, ei peaks üldse saama enda tooteid reklaamida. Sarnase loogika alusel võiks öelda, et kasutatud autosid ei tohiks reklaamida, sest võimalus, et neid tuleb parandada, on suurem kui uute autode puhul.
Laenuandja üheks olulisemaks kohustuseks on veenduda, et laenu antakse vaid tarbijatele, kes suudavad saadud raha enda tavapäraseid sissetulekuid ja väljaminekuid arvesse võttes ka tagasi maksta. Seejuures jääb iga laenu väljastamise puhul siiski alles risk, et inimese elus toimuvad muutused, mille tulemusena ei ole võimalik laenu algselt kokkulepitud tingimustel tagastada.
See, et inimene on laenu saamise mõistes kõrge riskitasemega, võib tähendada näiteks seda, et ta töötab valdkonnas, kus tööjõuvajaduse järjepidev vähenemine võib kaasa tuua ootamatu koondamise. Taolisi tegureid, mida riski hindamisel arvesse võidakse võtta, on väga palju. Enamik laenuandjaid teevad järjepidevat tööd, et suuta neid riskitegureid võimalikult täpselt kaardistada ja riske võimalikult täpselt hinnata.
On normaalne, et pangad, kes ühelt poolt koguvad hoiuseid ja teiselt poolt annavad nende arvel välja laene, soovivad, et laenuportfelliga seotud riskid oleksid konservatiivsel tasemel. Pankade kõrval tegutsevadki ettevõtted, kes keskenduvad kõrgema riskitasemega klientidele. Viimaste puhul on majanduslikult mõistetav, et äririski tasakaalustamiseks on nende väljastatavad laenud keskmisest kõrgema intressimääraga. On oluline rõhutada, et intressitasemele on riik kehtestanud ülempiiri ehk laenuandja ei saa küsida suurema riskiga klientidelt suvalist intressi.
Ebamõistlik piirang vähendab tarbija teadlikkust
Reegel, mis keelaks inimestel kodudest lahkuda, vähendaks suure tõenäosusega avaliku korra rikkumiste arvu ja viiks liiklusõnnetused nullini. Ent kas taoline piirang oleks vabas ühiskonnas õigustatud ja mõistlik?
Reklaamipiirang, mis keelab laenuandjatel enda toodet kirjeldada, ilmselt tõesti viib selleni, et tarbija ei teagi, millised võimalused tal laenuraha kasutamiseks on. Iseküsimus on, kas taoline piirang on ka tegelikult õigustatud ja kas see täidab eesmärki, milleks see väidetavalt kehtestatud on. Asjaolu, et inimene saab teada, millist laenutoodet ja millistel tingimustel ta võiks taotleda, ei ole tegelik probleem. Eriti olukorras, kus nõuded reklaami kohustuslikule sisule ja reegel, et reklaam peab olema vastutustundlik, jäävad kehtima ka edaspidi. Tegelikud probleemid seisnevad muus.
Ka tarbijakrediiditurgu on võimalik edendada, kuid selleks tuleb tegeleda juurprobleemidega. Veenduda tuleb selles, et tarbijakrediiditurgu reguleerivad õigusaktid näeksid ka edaspidi ette mõistliku tasakaalu laenuandjate ja -saajate kohustuste vahel. Vajadusel tuleb regulatsiooni sisuliselt täiendada. Tagada tuleb jätkuv efektiivne järelevalve laenuandjate üle ning kui vaja, suunata täiendavaid ressursse järelevalve tõhustamisse. Peab mõistma, kus on puudujäägid tarbijate teadmistes ja töötada finantshariduse edendamise nimel.
Seni, kuni keskendutakse võitlusele tontidega, keda pole olemas, on selleni jõudmine raskendatud.
