Suve hakul sai FinanceEstonia kogumispensioni töögrupp uue juhi. Pikaajalise finantssektori kogemusega Age Petter juhib igapäevaselt Swedbanki investeerimisfonde ning on varasemalt töötanud nii ettevõtete kui ka eraisikute panganduses. Intervjuus räägib ta oma kogemustest, pensionisüsteemi hetkeseisust ja tulevikuväljavaadetest ning jagab mõtteid, kuidas suurendada inimeste teadlikkust ja arendada Eesti kapitaliturgu.
Palun ava oma tausta ja kogemust finantssektoris?
Juba üheksandas klassis olin veendunud, et tahan töötada pangas. Tagantjärele mõeldes ei kujutanud ma tollal muidugi ette, mida pangandus päriselt tähendab ja mis mind selle valdkonna juures köitis. Siiski kandideerisin pärast esimest kursust Tartu Ülikoolis Hansapanka suvetelleriks ning 2001. aasta kevadel alustasin tööd Viljandi Sakala kontoris. Töö otse klientidega on minu jaoks siiani üks olulisemaid kogemusi – see andis väga hea pildi nii panga toimimisest kui ka sellest, kelle jaoks me olemas oleme.
Edasi olen töötanud ettevõtete panganduses, pikalt Hansapanga grupi liisingu ettevõttes ning hiljem eraisikute panganduses. Igal üksusel on olnud oma põnevad väljakutsed. Olen tegutsenud müügiüksustega majandusbuumi ajal ja järelteeninduses majanduskriisi ajal, samuti panustanud digimüügivõimekuse kasvatamisse, kui kliendivoog kontorites vähenes, ning kontorivõrgu ümberkujundamisse. Väga eriline kogemus oli kontorivõrgu juhtimine koroonakriisi ajal.
Alates 2021. aastast juhin Swedbank Investeerimisfondide ettevõtet, mis on pakkunud väljakutseid täiesti uue nurga alt – nii valdkonna kui ka ülesannete mõttes, sest tegemist on ettevõtte, mitte ainult tiimi juhtimisega. Läbi 20 aasta olen näinud finantssektori arengut ja muutumist ning see valdkond on minu jaoks endiselt väga köitev.
Millised on sinu peamised eesmärgid ja prioriteedid kogumispensioni töögrupi juhina?
Eesti pensionisüsteem on oma 23 tegutsemisaasta jooksul läbi teinud väga palju häid, aga ka mõningaid vähem õnnestunud muudatusi. Kogumispensioni töögrupi eesmärk on aidata süsteemi säilitada ja samal ajal paremaks muuta. Oleme töögrupiga koos tegutsenud juba pikka aega ning meil on välja kujunenud head rutiinid.
Minu peamine fookus töögrupi juhina on tagada info sujuv liikumine, liikmete kaasamine ning kvaliteetse sisendi pakkumine nii turu osapooltele, seadusandjatele kui ka järelevalvele. Minu jaoks on väga oluline, et ka töögrupi aruteludes ei kaoks silmist lõppklient ja tema vajadused. Kuna töögrupp koondab kõiki Eestis tegutsevaid pensionifondide valitsejaid, on meil väga hea ülevaade ka sellest, millised on kliendi ootused ja mured. See teadmine on väärtuslik sisend kogu sektori arenguplaanide kujundamisel.
Kuidas hindad Eesti pensionisüsteemi hetkeseisu ning millised on suurimad väljakutsed ja võimalused selle arendamisel?
Kogumispensioni loomine on olnud üks parimaid sotsiaalvaldkonna otsuseid, mis taasiseseisvunud Eestis tehtud on. Täna on meil üle 500 000 inimese, kes ei looda pensionieas ainult riiklikule abile, vaid koguvad teises sambas ka ise aktiivselt juurde. Lisaks on rohkem kui 200 000 inimest sõlminud kolmanda samba lepingu, panustades sinna täiendavalt koos riigi pakutava tulumaksusoodustusega, ning ligi 6000 inimest saab täiendavat toetust ka tööandja kaudu. Selline laiapõhjaline süsteem on väga tugev vundament. Turul tegutseb viis fondivalitsejat, kelle pakutavast valikust leiab iga klient endale sobiva fondi.
Järgmine oluline samm pensionisüsteemi arendamisel on pikaajalise vaate seadmine prioriteediks ning inimeste kaasatuse suurendamine. Mida rohkem inimesi kogub endale rahapuhvri vanaduseks mitmest allikast, seda väiksem on risk ka riigile, et töötajate arvu vähenemine pensionäridega võrreldes muudaks senise pensionisüsteemi jätkusuutmatuks.
Oluline on mõista, et pensionifondid on mõeldud pikaajaliseks kogumiseks. Raha kasutamine tarbimise eesmärgil pelgalt kolme kuu etteteatamisega ei ole jätkusuutlik lahendus ning seda tuleks muuta. Samuti tuleb vähendada poliitilisi või populistlikke samme, mis kallutavad inimesi kogutud raha enneaegselt välja võtma ja jätavad nad kümneks aastaks süsteemist kõrvale. Fookus tuleks viia lühiajalise tootluse võrdlemiselt pikaajalisele tulemusele ning tagada, et võrreldaks omavahel võrreldavaid asju. Pensioniteemalise nõu andmine peaks kuuluma professionaalidele professionaalses keskkonnas.
Kuidas vaatad Eestis tööandjapensioni loomise mõttele?
Tööandjapension on Eestis tegelikult juba olemas – eelmisel aastal oli 471 tööandjat, kes tegid oma töötajate eest makseid III pensionisambasse. See arv on aasta-aastalt tasapisi kasvanud. Tõsi, praegu tuleb tööandjal maksta pensionimaksetelt kõik samad maksud, mis palgalt, mis seab tööandjad omakorda keerulise valiku ette. Oleme seisukohal, et tööandjapensioni puhul võiks sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa maksmine ära jääda. Selline lahendus aitaks tööandjaid motiveerida oma väärtuspakkumist mitmekesistama.
Tööandjapensioni maksusoodustusega seoses on tõstatatud mitmeid hirme, näiteks et makseid tehakse palgatõusu arvelt, riigil jääb maksutulu saamata või et inimestele ei pakutagi enam palgatõusu. Sarnased kartused olid kunagi ka spordikompensatsiooni ja tervisekindlustuse puhul. Ometi on need tänaseks muutunud tavapäraseks osaks tööandja väärtuspakkumisest ning palgatõusud toimuvad endiselt.
Eestis on tööandjapension veel uus lahendus ja selle tegelikku mõju saab hetkel üksnes modelleerida. Päris kogemusi saame aga vaadata teistest riikidest, kus tööandjapension on väga levinud ning on näidanud, et pensioniks kogumisse tuleb panustada märkimisväärselt. Mida rohkematest allikatest seda tehakse, seda lihtsam on tagada parem toimetulek vanaduspõlves. Olen veendunud, et ka Eestis liigume selles suunas.
Mis aitaks tõsta inimeste teadlikkust pensioniks säästmise olulisusest?
Pensioniks valmistumine peab olema osa pikast plaanist ning selle aluseks peaksid olema teadmised, mida antakse edasi juba koolis. Minu enda laps lõpetas sel aastal gümnaasiumi ja oli suveks tööle minnes täiesti hämmeldunud, kui tööankeeti täites küsiti teise samba maksete kohta – ta tundis, et tal puuduvad piisavad taustateadmised. See näitab selgelt, et kohustuslikus kooliastmes, olgu põhikoolis või gümnaasiumis, peaks kindlasti käsitlema nii riigirahanduse toimimist kui ka pensioniea rahalisi väljavaateid.
Praegu lasub suur osa rahatarkuse ja pensionitarkuse õpetamisest pankade ja fondivalitsejate õlgadel ning me teeme seda hea meelega. Samas ei saa infot inimestele vägisi peale suruda. Väga oluline oleks ka riigi aus ja avatud seisukoht selle kohta, millised on maksutulu väljavaated, kui arvestada tööealise elanikkonna ja pensionäride osakaalu. Lihtne tõsiasi on see, et meil ei ole piisavalt maksuraha teenijaid, et jätkata esimese samba kaudu praeguses mahus pensionite maksmist.
Millist rolli näed pensionifondidel kohaliku kapitalituru arendamisel ning kuidas saaks seda rolli tugevdada?
Traditsiooniliselt on pensionifondide raha kasutatud kohaliku majanduse edendamiseks läbi erinevate sektorite. Klassikaline näide on infrastruktuuriprojektid – nii projektid kui ka pensionifondide investeeringud on reeglina pikaajalised ning sobivad seetõttu hästi kokku. Ka erinevad varahaldurid on investeerinud Eestisse ja Baltikumi. Swedbanki Investeerimisfondides oleme näiteks panustanud kinnisvarasse, erakapitali, võlakirjadesse ning Balti börsil noteeritud aktsiatesse. Globaalsete investeeringute kõrval otsime pidevalt ka kohalikke huvitavaid investeerimisideid.
Täna on pensionifondide rolli tugevdamisel kaks peamist väljakutset. Esimene on kohaliku turu väiksus. Baltikumis tehtavad investeeringud, sh börsil, ei ole kuigi likviidsed. Samal ajal on meie pensionisüsteemi muudetud selliselt, et raha, mis peaks olema pikaajaline, on võimalik vaid paarikuulise etteteatamisega süsteemist välja võtta. Praegugi võtab umbes 15 000 inimest aastas oma II samba raha välja. See tähendab, et fondivalitsejate jaoks on likviidsuse tagamine väga oluline.
Teine väljakutse puudutab tootlusi ja nende seost investeeringu pikkusega. Madalate intresside ajal pakkusid kohalikud kinnisvarafondid head alternatiivi võlakirjaturule. Viimastel aastatel on aga kohalike pankade võlakirju saanud osta väga atraktiivsetel tingimustel. Samuti on meil mitmeid edukaid erakapitalifonde, mis on jõudmas oma elutsükli lõppu. Samas, kui tulla tagasi pensionisüsteemi avatuse juurde, on keeruline veenda klienti pikaajalise tootluse vajalikkuses, kui lühiajaliselt paistab näiteks Ameerika tehnoloogiaturg kordades atraktiivsem.
Millised on peamised regulatiivsed muudatused, mis võiksid parandada Eesti kogumispensioni süsteemi?
Mitmed regulatiivsed muudatused on juba teinud pensionisüsteemi paremaks. Näiteks on muutunud investeerimispiirangud. Eesti inimestel on nüüd võimalik valida 100% aktsiafond ja koguda seal nii kaua, kui nad soovivad. Samuti on lisandunud võimalus panustada standardlahendusest suuremas mahus, kui selleks on soovi ja võimalusi. Väga oluline samm edasi on olnud ka fondipensioni loomine, mis annab võimaluse kasutada kogunenud raha pensionieas järk-järgult ja paindlikult.
Edasised muudatused peaksid minu hinnangul keskenduma kahele teemale: pikaajalisusele ja kaasatusele. Pensioniraha sihtotstarbeline kogumine peab muutuma süsteemi keskseks põhimõtteks ning selle kasutamine ei tohiks olla võimalik lihtsalt tarbimise eesmärgil suvalisel hetkel.
Milline on sinu pikaajaline visioon ja ootus Eesti pensionisüsteemi arengule järgmisel kümnendil?
Minu soov on, et Eestis oleks stabiilne ja inimesekeskne pensionisüsteem, mis aitaks kaasa korras rahaasjadega ühiskonna kujunemisele. See tähendab mitmesambalist ja laiapõhjalist kogumissüsteemi, millel on pikaajaline vaade. Soovin, et inimesed teeksid oma otsuseid säästmise ja tarbimise vahel kaalutletult ja teadlikult ning tunneksid end kindlalt igas eluetapis.
