Kohaliku kapitalituru sujuv toimimine on midagi, mille vajalikkust pole keeruline põhjendada. Sisuliselt valitseb üksmeel, et sel on otsene seos majanduskasvu ja töökohtade loomisega ning rahastamisallikate avardamine toetab ettevõtluse arengut, parandab elanike sissetulekuid ja seeläbi suureneb ka riigi maksutulu. Seda teadvustades on viimased aastad toonud küll mitmeid positiivseid arenguid, kuid mitte oodatud arenguhüpet.
Turuosaliste abiga hiljuti läbiviidud Eesti kapitalituru diagnostika analüüsi üks tõdemusi pole just üllatav – suures raamis ei ole palju puudujääke, mida kiirelt korrastades oleks võimalik märkimisväärset hüpet tekitada. Samas tõdeb rahandusministeeriumi asekantsler Märten Ross, et üht-teist on siiski võimalik veel ära teha, näiteks mõnevõrra kõrgete vahenduskulude ja tehingutasude temaatikas, väikeettevõtjate paremas finantskirjaoskuses, väikeinvestorite paremas kaitses või ka võimaluses laiendada investeerimiskontode süsteemi.
Riigil on juhtiv roll
Nasdaq Tallinna börsi juhi ja FinanceEstonia juhatuse liikme Kaarel Otsa sõnul tasub kapitaliturust rääkides vaadata suurt pilti ja finantskeskkonda laiemalt. Üle ega ümber ei saa tema hinnangul seejuures just riigi rollist. „Riigi ülesanne on luua hea keskkond. Peamine väljakutse kapitalituru kontekstis on riigi nähtavuse ja atraktiivsuse suurendamine. Teame, et arenenud kapitalituru tingimustes kasvavad riikide majandused kiiremini – erasektor saab kaasata raha peale pankade ka kapitaliturgudelt ning seeläbi finantseerida ambitsioonikaid projekte, mis mõjuvad positiivselt nii tööhõivele kui ka majanduskasvule. Kodanikel ja pensionifondidel tekib võimalus investeerida kohaliku ettevõtluse ja riigi arengusse. Ilma riigi panuseta on vahe vähendamine arenenud riikidega väga keeruline,“ ütleb ta.
Üheks võimaluseks riigi poolt kapitalituru arengut toetada on luua seda soosiv regulatiivne raamistik ning seda on jõudumööda tehtud ning tehakse ka tulevikus. „Ühest küljest tuleks pakkumise tugevdamiseks teha ära Riigikokku jõudnud muudatused pensionifondide investeeringutes. Kindlasti vajaks kaasajastamist ka investeerimiskonto regulatsioon. Teisalt aga tuleks täiendada uute finantsvahendusvormide tegevuskeskkonda, olgu siis ühisrahastuse või ka väärtpaberite ja muude sarnaste instrumentide registreerimise korralduse vallas,“ selgitab Ross. Kaarel Ots lisab, et viimastel aastatel on riigi kaasabil rahastusvõimalused mitmekesistunud läbi mitmete fondide, äriinglite ja ka ühisrahastuse lisandumise. Aktiivsemalt tuntakse tema sõnul huvi börsi ja First North alternatiivturu vastu ning tunda on ka Euroopa Komisjoni toetust, kes käivitas Kapitaliturgude Liidu initsiatiivi (CMU), et kogu Euroopa kapitaliturgu arendada.
FinanceEstonia kapitaliturgude töögrupi juhi Aare Tammemäe sõnul haldavad kohalikud pensionifondid Eestis täna kokku vara mahuga ligi neli miljardit eurot. „Pensionifondid on hakanud tasapisi aina rohkem investeerima kohalikku majandusse. Kui 2016. aastal oli teise samba varadest Eestisse investeeritud 4-5%, siis 2017. aasta lõpuks oli vastav näitaja juba 10-11%. Selle kasvu nimel on Eesti riik teinud mitmeid olulisi samme, näiteks tõstnud investeeringus osaluse võtmise piiri ja suurendanud mittenoteeritud väärtpaberite maksimaalset osakaalu, aga tegelikult võiksid muudatused olla veelgi julgemad, et anda võimalus nendele fondidele, mis soovivad rohkem riski võtta ja seeläbi tootlust suurendada,“ ütleb Tammemäe.
Samuti on Tammemäe seisukohal, et pensionifondid peavad investeerima rohkem Eesti majandusse ja ettevõtetesse. „Tänaseks on tekkinud täiendav nõudlus pikaajaliste investorite, s.o pensionifondide poolt, mis võimaldab paljudel Eesti ettevõtjatel saada vajalikku kasvukapitali. Ettevõtete rahastus on liiga pangalaenu keskne ning täiendavat kasvukapitali tuleks hankida hoopis kapitaliturgudelt läbi aktsia- ja võlakirjaemissioonide,“ arvab Tammemäe. See loomulikult ei tähenda, et peaksime kuidagi kedagi Eestisse investeerima sundima või et kõik pensionifondid peaksid olema sama investeerimisstrateegiaga. „Las need strateegiate valikud olla pensionivalitsejate endi, aga mitte regulaatori suunata,“ lisab ta.
Finantseerimisvõimaluste alternatiive napib
Reaalsuses on Eesti oma kapitalituru arengus sarnases olukorras enamike Ida-Euroopa riikidega. „Meid ühendab lühike aeg vabas turumajanduses, sellest tingitud võrdlemisi väikesed kapitalipuhvrid, alles arenemisjärgus investeerimiskultuur, tõsiasi et enamik suurtest ettevõtetest on välisomanduses ning enamik ettevõtetest liigituvad suuruselt väike- ja keskmise suurusega tegijateks. Ka on rahastusmudelid liialt pangalaenude poole kaldus. Seda tajuvad tegelikult ka pangad, et täiendavate rahastusvõimaluste kasutusele võtmine toetaks samas majandust tervikuna,“ loetleb Ots.
Samas tõdeb rahandusministeeriumi asekantsler, et pankade kasutamises finantsvahenduseks pole iseendast midagi halba, eriti arvestades meie ettevõtete võrdlemisi väikest rahastamisvajadust. „Heaks sõnumiks on ka tõsiasi, et erinevalt mitmest teisest Euroopa riigist tuli Eesti pangandussüsteem viimasest finantskriisist küllaltki tervena läbi ja seetõttu laenuandmine just üleliia ei kannatanud. Siiski oleks kasulik, kui ettevõtete tegevuse rahastamisel oleks rohkem kanaleid,“ tõdeb Ross.
Finantseerimisvõimaluste mitmekesistamise puhul on ekspertide sõnul ennekõike oluline silmas pidada seda, kuidas pangandusväline finantsvahendus oleks ühtaegu usaldusväärne, aga samas mitte liiga kallis. „Karmim regulatsioon võib küll toota usaldusväärsust, kuid võib teisalt muuta finantsvahenduse nii kalliks, et kliendid hääletavad „jalgadega“ ning kasutavad ka nn mittereguleeritud kapitaliturgu või eelistavad tavapärasemat panganduskanalit. Samas tähendab tehnoloogia areng seda, et nii info vahendamise võimalused kui ka usalduse pakkumise kanalid ja meetodid muutuvad. Seda suunda tuleks minu arvates toetada,“ ütleb Ross. Teisalt on sellisel juhul alati ka oht, et alternatiivse finantsvahenduse puhul kasutatavad standardid ja tingimused on küll heal ajal justkui atraktiivsed, kuid halvemal ajal toovad jällegi esile nii palju suuremaid probleeme, et sinnapaika see vahendus seejärel jääbki. Ehk siis tuleb jätkuvalt leida viise, kuidas investoritele turvalisust pakkuv regulatsioon oleks optimaalses tasakaalus turu uuenduste ja finantsvahenduse kuludega.
