Lood end lõhki laenanud inimestest on emotsionaalsed, seega leiavad ikka ja jälle kajastamist. Neist mõni erakordsem suudab ühiskonda hetkeks isegi raputada. Ootamatult surnud emalt 15 laenu päranduseks saanud laste lugu Eesti Ekspressis oli üks selline, mis pööras ühiskonna etteheitva pilgu reaktsioonina pankade poole ning jättis kõlama klassikalise hukkamõistu tavalisi inimesi nöörivatest ahnetest pankadest.
Finantssektoris ollakse üldiselt teatud negatiivse suhtumisega harjutud ning taolisi olukordi palju ei kommenteerita. Antud juhul tuleb teha erand, et saata selge sõnum – säärased traagilised lood oleks välditavad, kui poliitikud leiaks endas julguse võtta vastu seadus positiivse krediidiregistri loomiseks.
Tegemist on tööriistaga, mille abil saaks laenu andvad ettevõtted kontrollida, kas ja kui palju on laenu taotleval inimesel kohustusi teiste finantsasutuste ees. Registrile oleks juurdepääs vaid Finantsinspektsiooni tegevusluba omavatel pankadel ja krediidiandjatel. Et laenuandjatel on kohustus hinnata iga laenutaotleja kõiki kohustusi tervikuna, on taolise info avaldamine neile põhjendatud ka isikuandmete kaitse seisukohalt. Euroopa Liidus oleme jätkuvalt üks väheseid, kel puudub taoline register ja alternatiivsed võimalused kontrollida laenutaotlejate teisi finantskohustusi.
Riik on seega pannud laenuandjad olukorda, kus ühest küljest tuleb neil järgida vastutustundliku laenamise põhimõtteid, samas info kogumisel tuleb lähtuda ja usaldada üksnes laenuvõtja poolt avaldatud andmeid oma teiste finantskohustuste kohta. Selline usaldusel põhinev suhe paraku alati ei toimi ning seda kinnitavad ka võlanõustajad. Kurbadest lugudest teame, et oma kohustustest ebaõige või ebatäieliku info andmine toob kannatusi nii laenuvõtjatele kui ka nende lähikondsetele. Riik on küll seadnud pankadele ja krediidiandjatele kohustuse hinnata laenutaotleja teisi kohustusi, aga vajalikku tööriista selleks andnud ei ole.
Probleemi lahendamise asemel tegeleb riik asendustegevusega
Kõik Eesti pangad ja siin tegutsevad krediidiandjad võivad rääkida lugusid nagu kirjeldas viidatud Ekspressi artikkel. Paraku varjavad laenuandjate eest infot oma kohustuste kohta reeglina just need, kes on kõige suuremas riskigrupis ja vastutustundliku laenamise põhimõtete kohaselt uusi laene saada ei tohiks. Aga ometi saavad ning seetõttu jäävad sarnased lood ilmuma, kuni ametnikud ja poliitikud leiavad endas julguse positiivse krediidiregistri loomiseks, andes sellega vajaliku tööriista laenutaotlejate maksevõime hindamiseks.
Finantssektori katusorganisatsiooni FinanceEstonia liikmeteks olevad kohalikul kapitalil põhinevad pangad ja paljud siin tegutsevad krediidiandjad on enam kui kaheksa aastat selgitanud registri vajalikkust. Oleme veendunud, et register aitaks lisaks probleemsete võlgnike vähenemisele kaasa ka tarbijakrediidi kulu vähenemisele, sest aitaks vähendada tekkivaid laenukahjusid.
Mingitel aegadel on tundunud, et otsustajad mõistavad registri olulisust vastutustundliku laenamise kõige olulisema tööriistana. On olnud ministreid, kes on suusõnaliselt toetanud registri loomist. Alati on aga leitud põhjus või vabandus, miks seda siiski mitte teha. Taoline otsustamatus ja tühjade sõnade loopimine tähendab paraku uusi traagilisi lugusid, sest jätab inimestele alati võimaluse laenuandjaid oma varasemate kohustuste osas eksitada või ka otseselt petta.
Ka praeguse valitsuse ametisse astudes sai koalitsioonilepingusse kirja otsus positiivse krediidiregistri loomise kohta. Olukorra kurbloolisust ning ajaloo kordumist näitab aga asjaolu, et rahandusministeerium otsustas taas tellida registri vajalikkuse osas “täiendava analüüsi”, mille tegemiseks plaanitakse kulutada terve aasta ja arvestatav summa eelarvelisi vahendeid. Uus analüüs tellitakse hoolimata sellest, et sarnaseid on tehtud varasematel aastatel korduvalt ning kõik on jõudnud samale järeldusele – registrit on vaja.
Elu on näidanud, et “täiendav analüüs“ tähendab praktikas tihti asendustegevust ehk otsustusjulguse puudumist ning soovi probleemi lahendamine edasi lükata. Seda kinnitab ka asjaolu, et hiljuti toimunud kohtumisel analüüsi teostajaks valitud ettevõttega tuli viimaselt ettepanek, et arutelu võiks alustada sellest, miks taolist registrit vaja on. Kas tõesti valiti analüüsi tegemiseks pakkuja, kes teemast midagi ei tea? Kui otsustajatel oleks tõsine soov olukorda parandada, oleks abiks ka asjatundlik pilk mujal Euroopas toimivatele lahendustele ning poleks tarvis tegeleda jalgratta leiutamisega. Kahjuks on otsustamatusel kõrge hind, mida maksavad ühiskonna kõige nõrgemad liikmed.
Olukorra võib võtta kokku tõdemusega, et kuni Eestis puudub positiivne krediidiregister, jääme nägema lugusid inimestest, kes on võtnud endale üle jõu käivad laenukohustused. Küll aga tuleks kõigi emotsionaalsete võlakeerisesse sattunud inimeste lugude puhul pöörduda küsimustega lisaks asjaga seotud pankadele ja krediidiandjatele ka riigikogu ja valitsuse poole. Ka nemad kannavad kaasvastutust iga järgmise kurva kaasuse eest, kus keegi on saanud võtta endale üle jõu käivaid laene põhjusel, et on teisi kohustusi laenuandja eest varjanud.
Pikas perspektiivis on parimaks vahendiks “lõhkilaenamise” vastu finantskirjaoskuse taseme parandamine kogu ühiskonnas, sealhulgas senisest suurem tähelepanu vastavate teadmiste andmisele kooliprogrammis. See protsess võtab aga aastaid ning oleksime ühiskonnana kindlasti paremas olukorras, kui enam ei lisanduks uusi võlgnikke, kel on kaugelt üle jõu käivad laenukohustused. Seda eesmärki aitaks saavutada positiivse krediidiregistri loomine.
Kaido Saar, FinanceEstonia juhatuse esimees
Martin Länts, FinanceEstonia krediidiandjate ja -vahendajate töögrupi juht
Raino Paron, FinanceEstonia juhatuse liige
