Kevadel toimunud FinanceEstonia finantsjulgeoleku foorumi arutelust “Mida teha, et iga elanik oleks riigi julgeoleku tagatis?” koorus välja initsiatiiv rahatarkuse edendamiseks Ida-Viru koolides. Suvega on FinanceEstonia rahatarkuse initsiatiivi eestvedaja Reimo Hammerberg viinud idee toimiva koostööni kahe kooliga. Uurisime, mida ja miks täpsemalt koolides tehakse ning mis on edasised sammud. 

Mõte Ida-Viru rahatarkuse projektist sündis kevadel finantsjulgeoleku foorumil, Miks sa otsustasid selle teema üles korjata ja sellega tegelema hakata?

Rahatarkuse ja finantsturgude teema on mulle südamelähedane olnud juba pikka aega. Olen ülikoolis väärtpaberituru ja finantsõiguse teemal loenguid andnud, aga samal ajal olen juba mõnda aega mõelnud, mis võiks minu panus rahatarkuse arendamisesse laiemalt olla. Foorumilt veerema läinud pall tundus olevat hea võimalus, kus sõrmed sellele muidu suurele teemale taha saada ja ronima hakata.

Mis täpsemalt sinu jaoks selle palli toona veerema pani?

Jäime foorumi järel arutelus osalenud Kohtla-Järve Gümnaasiumi direktori Hendrik Aguriga rääkima tema poolt kõlavalt esitatud sõnumist finantssektorile. Ta ütles laval üsna otse, et finantssektor võiks koolidele appi tulla. Mõtlesin kohe, et see on väga hea mõte, aga küsisin vastu, et kuidas seda teha võiks. Tema sõnum oli, et rahatarkuse edendamisel algab kõik koolidirektoritest, kellel on väga suur otsustusvabadus. Kui direktor midagi tahab, siis ta paneb asjad juhtuma. Pärast üritust astusin uuesti ligi ja küsisin, kas see tähendab, et koolijuhil ei ole vaja ministeeriumi, haridusameti, kohaliku omavalitsuse või kellegi neljanda heakskiitu selliste otsuste tegemiseks. Selgus, et seda pole vaja ning koolidel on väga palju vabadust ja mänguruumi ise suuri asju ära teha. See oli see, mis pani mind mõtlema ja võimalusest haarama. Mind kõnetas äratundmine, et meil on võimalik päriselt midagi ära teha. Samas arutelus osalenud Bigbanki Eesti juhi Jonna Pechteri näol sain koheselt ka väga hea kaasamõtleja, kes oli samuti valmis käised üles käärima ja panustama, et asjad liikuma saada.

Mis suunas ja kuidas see teema edasi arenes?

Küsisin Hendrik Agurilt, kuidas ja kellega võiks siit liikuma minna. Ta tutvustas mulle Ida-Virumaal tegutsevat haridusplatvormi Hariduskopter ning viis mind nendega kokku. Kui esimeste kontaktide järel olid mõtted väga suurejoonelised, näiteks mõte teha alustuseks seminarid ja ümarlauad asjaosalistega, siis üsna kiiresti sain aru, et see kõik oleks aeglane ja ressurssi raiskav tegevus. Mõtlesin, et seda ettevõtmist peaks võtma nagu start up’i – sul on uus mõte ja võimalikult kiiresti on vaja näha, kas see töötab. Esimese asjana on vaja aru saada sihtgrupi peal, kas probleem eksisteerib ka nende arvates. Mina tean, et see eksisteerib, aga kui koolijuhid seda probleemi ei näe, siis ei saa neid ka aidata.

Seega läksid koolijuhtidega oma mõtet valideerima?

Täpselt nii. Suve alguses koputasime ukselt uksele, et leida huvitatud koole ja tegin esimesed intervjuud Ida-Viru koolijuhtidega. Ida-Virumaal just seepärast, et seal on uuringutele toetudes probleem kõige suurem. Eriti kui vaatleme rahatarkuse teemat laiemalt sotsiaalse haavatavuse ja võimaliku julgeolekuriskina. Nende jutuajamiste pealt hakkasid mingid teemad korduma ning koorusid välja päris selged vajadused.

Millised need vajadused olid?

Peamine, et õpetajatel puudub kompetents ja enesekindlus rahatarkuse teemaga tegelemiseks. Aega raiskamata mõtlesime välja esialgse lahenduse ning edasi oli eesmärk näha, mida on turul juba tehtud – hakkasin ringi vaatama ja inimestega suhtlema, uusi intervjuusid tegema nii turuosaliste, koolide kui ka riigiasutuste esindajatega. Oluline oli näha, mida on tehtud, aga ka seda, mis on töötanud ning mis mitte.

Mis sa sellest infokorjest uut kaasa võtsid?

Kiiresti sai selgeks, et materjalidega on meil päris hästi, neid on palju ja need on kvaliteetsed. Seega sisu on küll kui tahta rahatarkust õpetada. Samas koolid küsivad väga palju, et keegi annaks neile õpetajaid ja eksperte, kes käiks ja räägiks. Seda võiks teha ja ka tehakse, aga pikas plaanis ei ole see jätkusuutlik. Seepärast on meie väärtuspakkumine selline, et me ei lähe andma häid loenguid. Kui õpilased tõuseks pärast esimest semestrit püsti ja aplodeeriks meile, aga õpetajad ei suuda pärast ilma meieta seda tööd iseseisvalt jätkata, siis me oleksime ebaõnnestunud.

Milline oleks see tulemus, millega jääksid rahule?

Eesmärk on minna ja võimestada õpetajaid. Õpetajaid on vaja mentordada ja seda ei saa teha suurele massile korraga. Eesmärk on jätta endast maha organisatsioon, mis areneb edasi rahatarkuse programmiga erinevate õppeainete üleselt. Eesmärk on ka see, et igas koolis tekib teema eestvedaja, keda meie saame pärast intensiivse perioodi lõppu edasi toetada. Kui küsida, kuidas me seda kõike teeme, siis vastus on lihtne, me käime reaalselt kohal. Läbi selle saame teada, mis koha peal toimub, mis olukorras õpetajad on ja mida nad päriselt vajavad. Teeme loomulikult tööd ka klassi ees, aga eesmärk on, et meie osa hakkaks aja jooksul klassi ees vähenema. Eesmärk on õpetajate arendamine.

Toetudes võrdlusele start up’iga, siis mis võiks olla selle ettevõtmise pikk plaan ja eesmärk?

Viie aasta pärast oleks mina õnnelik kui Ida-Virumaal, aga miks mitte ka üle Eesti, toimiks süsteemne rahatarkuse õpetamine, mis on lõimunud kooliprogrammidesse ning kuhu panustab ka erasektor. On tekkinud võrgustik nii õpetajatest kui ka õpilastest, kes toetavad teineteist. Võrgustik, kus on liidrid, kes uusi teemasid ja initsiatiive veavad. Selle tulemus on see, et ühiskonnas muutub väiksemaks sotsiaalne haavatavus ning suureneb turvatunne endaga hakkamasaamise osas.

Mis koolid pilootprojektis osalevad ja milline on olnud esmane tagasiside?

Esimene tagasiside on nii õpetajatelt kui õpilastelt väga positiivne. Meil on esimeses etapis kaks kooli: Kohtla Järve Gümnaasium ja Sinimäe Põhikool. Kohtla-Järvel on kaasatud G1 õppeaste (10.  klass) ning Sinimäel 8. ja 9. klass. Mõlemas koolis on olemas teemast huvituvad eestvedajad – Kohtla-Järvel Artur Viks, Lilian Reinmets ja Hendrik Agur ning Sinimäel Georgina Ristoja ja toetav direktor Aljona Kordontšuk.

Eesmärk on teha mõlemas koolis ühte klassi koos ja teist tehakse paralleelselt üksinda. Lõpuks saame neljast klassiprogrammist tagasisidet, et tuvastada optimaalne koostöövorm, sobivad materjalid ning toimiv tervikprotsess. Seejärel saame kutsuda FinanceEstonia liikmete seast juba uusi vabatahtlikke, kes võtaks omakorda enda hoole alla 5-7 kooli, kellega sama mudelit jätkata.

Kuidas õpetada rahatarkust selliselt, et sellest hiljem kasu oleks ja et midagi ka noortele külge jääks?

Selge on see, et õpe peab olema interaktiivne. Noori tuleb kaasata, kellelgi ei tohi lasta mugavustsoonis kuulata ja aknast välja vaadata. Juba esimesel sissejuhataval kohtumisel oli eesmärk tutvustada noortele praktilisi tööriistu. Selliseid, millest on kasu ka siis, kui koolitund lõppeb. See õpe ei saa olla selline, et koju minnes paned konspekti sahtlisse. Vastupidi, kasutame elulisi tööriistu, näiteks mobiiliäppe, mille kasutamist saab hiljem iseseisvalt jätkata. See on oluline, sest rahatarkus on olemuseltki ju süsteemne püsiv töö, mida tuleb teha iga päev.

Mis on vajalik selleks, et õpetajad ise uksele koputama hakkaks ja tahaksid saada sellest projektist osa?

Me esitame koolile omalt poolt ainult kaks tingimust – peab olema inimene, kes tahab teemat vedada ja keda me toetame ning tal peab olema kooli juhtkonna toetus. Kui üks kahest elemendist on puudu, siis nii varases faasis me seda kooli võtta ei saa. Usun, et lõpuks hakkavad esimesed edulood iseenesest uusi teemast huvitatud koole meieni tooma.

Kas rahatarkuse õppe osas on põhjust vaadata küsivalt rohkem ka riigi suunas?

Alati võiks riigile anda tellimust juurde, aga ma ütleks, et üldiselt on tehtud päris head tööd. Õpetajate palgad võiksid olla kõrgemad, aga samas ma ei usu, et just see paneks rahatarkuse teema liikuma. Praegu on pigem see hetk, kus tuleb ise käised üles käärida – kui me seda asja käima ei saa, siis on ainult üks koht, kuhu vaadata ja see on peegel. Ei ole võimalust süüdistada riiki või kedagi teist peale iseenda. Me teame, et on vajadus ja on meie asi leida koolid, luua edulood, neist rääkida ning panna süsteem toimima. Seega kutsuksin hoopis meid kõiki küsima iseendalt teistpidi, mida me ise saame oma riigi heaks teha?

Rahatarkuse õpetuse kursuse ainekava Kohtla-Järve Gümnaasiumis ja Sinimäe Põhikoolis

Kursuse eesmärkidena taotleme, et õpilane:

• mõistab, miks elus ja rahaasjades on vaja teha valikuid;
• oskab seada finantseesmärke;
• oskab planeerida oma rahaasju nii kuu, aasta kui ka 10 aasta kaupa;
• tunneb vastutustundliku laenamise põhimõtteid, erinevaid kindlustus- ja investeerimisvõimalusi;
• omab ülevaadet erinevatest elukutsetest ning oskab seda võtta arvesse oma karjääri planeerimisel.

Kursuse läbinud õpilane:

• mõistab baastasemel majanduse olemust ja ressursside nappust, mis sunnib tegema elus ja rahaasjades valikuid;
• oskab koostada eelarvet ühe kuu ning pikema perioodi kohta;
• oskab nimetada erinevaid kulusid, oskab neid planeerida ning teab võimalusi kulude kokkuhoiuks;
• oskab nimetada erinevaid tulusid ja teab nende omadusi, oskab mõelda sellele oma erialavalikul ning luua isiklikku karjääriplaani;
• oskab seada finantseesmärke;
• tunneb vastutustundliku laenamise põhimõtteid;
• on kursis ülelaenamise tagajärgedega ning juriidilise raamistikuga;
• oskab valmistuda kodu ostmiseks või üürimiseks, oskab läbi mõelda oma vajadused ja võimalused, teab koduga kaasnevaid kulusid;
• tunneb erinevaid kindlustusvõimalusi;
• tunneb erinevaid investeerimisvõimalusi.