Autor: Rasmus Pikkani, Luminori Baltikumi pensioniüksuse juht (lugu ilmus 27.10 Äripäevas)
Eestis seni pikalt kehtinud kogumispensioni süsteemi oluliselt muutev seaduste pakett on välja kuulutatud ning peagi rakendumas. Pensionireformi muudatused annavad enamikule töötavast elanikkonnast suurel määral uusi vabadusi ja võimalusi tegutsemiseks nii täna kui kaugemas tulevikus. Kuid nagu ka Riigikohtu esimees Villu Kõve tähelepanu juhtis, siis reform mitte vaid ei suurenda vabadusi, vaid sellega kaasneb ka senisest palju suurem isiklik vastutus oma heaolu ees tulevikus.
Seetõttu on praegu õige aeg vaadata otsa probleemile, mille osas reform vastutuse veelgi selgemalt üksikisiku õlule kandis. Kuidas hakkavad rahaliselt välja nägema minu penisonipäevade võimalused? Milline on vastutus enese ees, mis saabuva uue vabadusega kaasneb?
Kõigil meil, kelle elu ei peata saatus oma karmi käega mänguväljaku poolel laual, on õnn vaadata ühel hetkel vastu olukorrale, kus elu tahab veel aastakümneid elamist, kuid vaim ja füüsis ei võimalda enam igapäevaselt harjumuspärast sissetulekut teenida. Statistika järgi on see periood keskmise inimese elus ka aina pikenemas. Loota, et keegi tulevikus tuleb ning maksab meie soovid ja vajadused kinni, tundub selgelt naiivne. Eesti rahvastik vananeb ning tööealiste arv suhtena pensionil olevatesse on tulevikus oluliselt väiksem kui täna. Ehk selleks, et tulevased riiklikud pensionid oleks proportsionaalselt oluliselt suuremad kui tänased, peab keegi suutma painutada loodusjõude ja pigistada kivist vett välja.
Iseenesest pole oma tulevikuvõimalusi keeruline kaardistada ka kodus Excelit mudides, aga õnneks on oma abikäe ulatanud riik, kes on loonud Sotsiaalkindlustusameti vahendusel lihtsa ja arusaadava pensionikalkulaatori. See tulevikku vaatav kalkulaator toob selgelt välja muuhulgas ka hinnangu riigipoolesele toetusele, millega meist igaühel tasub pensionipõlves arvestada. Tõenäoliselt on seal vastu vaatamas pilt, mida meist enamik sisimas teab ja kardab, kuid millele otsa vaatamine võib olla meile kõigile siiski tervendavalt ehmatav.
Seetõttu pole praegu oluline küsida, kuidas kõige paremini kulutada enda pensionikontole kogunenud säästud, vaid pigem küsida, kuidas võtta vastu kontroll ja vastutus oma kaugema tuleviku üle. Lihtsalt üks näide kalkulaatorist – kui oled sündinud 1980. aastal ning senise karjääri jooksul teeninud poolteist Eesti keskmist palka ning kelle pensioniiga on veel kusagil kaugel – siis peale teise samba süsteemist lahkumist jääb sulle järele riigipoolne lubadus saada pensionieas tänases vääringus vaid 600 euro suurust I samba vanaduspensioni. Punkt. Protsendiliselt on see väga kaugel sellest, mida inimesed enamasti talutavaks tagasilanguseks peavad ehk saada pensionit 60–70 protsenti oma varasemast palgast. Olgu märgitud, et selle taseme alumise ääreni jõudmiseks peaks kõnealune hüpoteetiline isik lisaks II samba kuuele protsendile säästma ja investeerima viisil või teisel veel 10 protsenti oma jooksvast tulust.
Sellele generatsioonile, kes iseseisvuse taas-saabumisel olid oma isiklikule pensionihetke saabumisele lähedal, oli võimalusi laual vähe. Aga alates põlvkonnast, kes taasiseseisvumist tervitasid koolipingis, on valikuid ja võimalusi ise tulemuslikult oma saatust kontrollida selgelt rohkem.
Ehk selle kõrvale, et täna mõelda, et millise uue televiisori, auto või mootorpaadi pensionifondi kogunenud vahendid mulle võimaldavad, on õige hetk täna keset laiaulatuslikku penisoniarutelu ka küsida – milline näeb välja minu elu välja pensionieas?
Valdava osa täna töötava elanikkonna jaoks on see aeg kauge ja abstraktne, kuid erinevalt eelmisel aastal Tallinna tänavatel vändatud action-filmi kandvast süžeest, aeg ja sellega seotud valikud liiguvad lihtsurelike jaoks vaid ühes suunas ning tulevikus murdelisse hetke jõudes on hilja tõdeda, et varasemas elus on vist valesid valikuid tehtud. Siis midagi muuta on kaugelt hilja.
Aga mida teha kui süsteemi vastu usaldus puudub? Lahendus ei ole ilmtingimata regulatiivselt korraldatud ja maksudega soodustatud fondid – ka reform lubab igaühel sammaste sees investeerimistegevuse üle ise otsesema kontrolli haarata. Meeles tasub vaid pidada põhilisi ja kõige lihtsamaid aabitsareegleid – mida varem alustada, seda rohkem jõuab kõrvale pandud kapital kasvada. Kõige lihtsam on säästa ja investeerida regulaarselt kindel summa või proportsioon tuludest ning seda sõltumata valitsevast ilmast finantsturgude ja põhimõttest, et kõiki mune ei tohiks ühte korvi panna – ehk hajuta riske.
Üks on selge – uuest aastast on igaüks meist endast järjest selgemalt ka oma pensionituleviku peremees ning seda tuleb endale teadvustada!
