Tööelu jooksul keskmist palka teeninud inimene hakkab pensionile siirdudes saama üksnes esimesele sambale toetudes vähem kui poole 2050. aasta prognoositavast keskmisest palgast. Teise samba olemasolu suurendab tulevast pensioni ligikaudu kolmandiku võrra, näitavad Arenguseire Keskuse arvutused.

Arenguseire Keskus toob värskes raportis “Pensioni suurus ja ostujõud aastaks 2050” välja, et pensionile jäädes senise elatustaseme säilitamiseks tuleb panustada nii teise kui ka kolmanda samba kogumisse. Teine sammas ehk kogumispension suurendab keskmist palka teeniva inimese prognoositavat pensioni kuni 32% võrra. Samas sellest veel ei piisa, et säilitada senine elatustase ehk vähemalt 70% varasemast sissetulekust.

Elatustaseme säilitamiseks peaks täna keskmist palka teeniv inimene investeerima lisaks teisele sambale igakuiselt ka kolmandasse sambasse vähemalt 5% brutopalgast. Mediaanpalka ehk ligikaudu 1700-eurost brutopalka teeniv inimene peaks oma elatustaseme hoidmiseks investeerima umbes 3%.

FinanceEstonia kogumispensioni töögrupi juhi Age Petteri kommentaar:

Arenguseire Keskuse analüüs kinnitab taas, et tulevikupensioni kestlikkus toetub eelkõige kolme samba koosmõjule ning tõstab esile kolm punkti, milleta ükski inimene pensioni planeerides läbi ei saa:

1. Ainult I sambale tuginedes langeb tulevane pension oluliselt — hinnanguliselt 40–43% tulevasest keskmisest palgast — ning see suurendab suhtelist ebavõrdsust.
2. Kogumispensioni roll kasvab ajas, sest liitintress ja palgakasvu kiirem tempo võrreldes inflatsiooniga tõstab tulevast ostujõudu.
3. Pensioni edasilükkamine annab märkimisväärse efekti: kahe aasta võrra hiljem pensionile minnes kasvab netopension 16–19%.

Need kolm fakti moodustavad iga inimese isikliku pensioniplaani aluse. Süsteemi tasandi vaates joonistuvad uuringust välja aga mõned kriitilised kitsaskohad, mis vajavad poliitikakujundajate tähelepanu. Esimene neist on II samba ajalooliselt madalam tootlus (4,4% vs III samba 5,8%), mis on osalt olnud tingitud regulatsioonilistest piirangutest ja fondistruktuuridest. Tänaseks on mitmed piirangud leevendatud ning need muudatused loovad ka reaalse eelduse, et II samba pikaajaline tootlus liigub lähemale III samba tasemele.

Eesti vajab tööandjapensionit

Pensionisüsteemi alafinantseerimise tuum on selles, et kahest rahastajast, riigist ja üksikisikust, ei piisa. Eesti vajab toimivat tööandjapensioni mudelit, mis tooks süsteemi kolmanda rahastaja ja jagaks koormust laiemalt. Enamik kõrgelt arenenud pensionisüsteeme toetub just kolmele rahastajale: riik, inimene ja tööandja. Eestis on neist viimane sisuliselt puudu, mis tähendab, et täielik kogumiskoormus jääb üksikisiku ja riigi kanda.

Hästi kujundatud tööandjapensioni mudel aitaks rahastamisallikaid laiendada, suurendaks pensioni stabiilsust ning looks motivatsioonistruktuuri, kus tööandjad panustavad töötajate pikaajalisse heaolusse sama loomulikult kui täna panustatakse tervisekindlustusse või koolitusfondi. Küsimus ei ole ainult maksusoodustustes, vaid ka usaldusväärses raamistikus, mis oleks tööandjatele õiglane ja maksu- ning halduskoormuselt selge. Selle teema päriselt käsile võtmine oleks järgmine loogiline samm Eesti pensionisüsteemi arengus.

On ka väiksemaid samme pensionisüsteemi hüvanguks

Kui tööandjapension on suur samm, siis selle kõrval saab teha ka mitmeid väiksemaid, kuid mõjuvaid korrigeerimisi. Senisest tugevamalt ja järjepidevamalt tuleb toetada III samba maksusoodustuste kommunikatsiooni: olemasolev skeem on tõhus, kuid alakasutatud.

II sambast lahkunud inimestele võiks luua võimaluse naasta süsteemi paindlikumalt ja lühema ooteajaga, sest praegune regulatsioon ei soosi kogumise kiiret jätkamist. Kõige enam oodatakse aga pensionisüsteemi kui terviku selgemat raamistikku ja poliitilist stabiilsust. Alustades ühisest arusaamast, mida see süsteem Eesti inimestele tagab ja milline on selle pikaajaline siht.

Arenguseire Keskuse uuringu üldine sõnum on aga lihtne: pension ei ole enam ainult riigi kohustus, vaid ühisprojekt, mille edukus sõltub nii inimestest, turuosalistest kui ka seadusandjast. Mida varem selleks raamistik luua, seda tugevam on meie inimeste ostujõud aastal 2050.