Ka kõige väiksemate finantsteenuste puhul nõutakse tarbija hoiatamist riskide eest. Aga seda, millised riskid kaasnevad inimese elu ehk kõige olulisema ja suurimat summat puudutava otsusega – kas lahkuda teisest sambast – ei ole riik seni pidanud vajalikuks tarbijatele selgelt välja öelda. Kas peaks?
Kogumispensioni teise samba reformi ehk tulemust „raha on vaba“ on hinnatud erinevalt. Minu arvates on see segu populistlikust poliitikast ja sotsiaalsest eksperimendist, mille põhiraskust kannavad eelkõige madalama haridustaseme ja väiksema sissetulekuga inimesed. Teisisõnu grupid, kus tuleviku pensionivaesusrisk ja oht teha halvasti informeeritud otsuseid (ehk kaotada pensioniks kogutud raha) on kõige suurem.
Juba aprilli alguses saame teada, kui paljud on otsustanud võtta vastutuse ja riski, et suudavad pensioniks kogutud säästude iseseisva investeerimisega kindlustada oma pensionipõlve paremini kui seda suudaks mõni pensionifond. On ka teine rühm lahkujaid – need, kes pelgavad riigi sõnamurdlikkust pensionit puudutavate otsuste tegemisel. See teine rühm võib olla arvestatava suurusega, sest 20 aasta eest, tänase pensionisüsteemi loomisel, kinnitasid poliitikud, et loodav süsteem on pikaajaline ja kaitstud tuleviku valimiste „tõmbetuulte“ eest.
Selle sotsiaalse eksperimendi juures on oluline, et iga lahkuja teadvustaks vastutust oma otsuste eest. Ehk kõik, kes oma raha II sambast välja võtavad, peavad teadvustama, et kui nad ei suuda seda raha otstarbekalt kasutada ja kasvatada, siis on tuleviku pensionivaesus nende enda risk ja vastutus. Kui nende investeeringud ebaõnnestuvad – ja ilma varasema kogemuseta on see kahjuks pigem tõenäoline – pole neil õigust nõuda, et nende ebaõnnestumise maksaks kinni riik ehk teised maksumaksjad. Seda kinnitas ka Riigikohus oma 20. oktoobri 2021 otsuses.
Olles finantssektori õigusteemadega tegelenud ligi 30 aastat, julgen öelda, et minu hinnangul on poliitikute poolt olnud vastutustundetu väita, et keskmine Eesti inimene on piisavalt tark, et investeerida oma raha paremini kui professionaalne fondivalitseja. Sarnaselt võiks välja hõigata, et andke igale eestlasele Ott Tänaku auto ja ta sõidab välja mitte enam-vähem sama vaid veel parema aja kui Ott Tänak. Või kui ta ei löö Ott Tänakut siis WRC tagumise otsa mehi kindlasti. Hea küll, keskmine eestlane sõidab autoga päris hästi. Aga kui panna rooli keegi, kes ei ole varem autoga üldse (kiirelt) sõitnud?
Valitsuse poolt on ebamõistlik ja vastutustundetu anda rahvale sõnum, et keskmine eestlane suudab teenida oma rahale paremat tootlust kui need, kes teevad seda igapäevatööna. Aga just see oli „raha on vaba“ eestkõnelejate sõnum avalikkusele. Ei pea olema selgeltnägija, et teada, kuidas sellised katsetused lõppevad. Investorina edukas tegutsemine nõuab teadmisi ja kogemusi. Asjata ei ole käibel kõnekäänd, et „börs on koht, kus raha jagatakse rumalatelt ümber targematele ning kannatamatutelt kannatlikele.“
Peeter Koppel ütles selle kohta tabavalt, et mõni õnnetus hüüab tulles juba kaugelt ning see, kuidas pensioniraha hakatakse massiivselt ise investeerima, saab ilmselt olema koomiliste komponentidega traagiline etendus, kus lõpuks on palju õnnetuid inimesi.[1]
Milline saab aga olema selle sotsiaalse eksperimendi ja võimalike ebaõnnestunud rahapaigutuste hind üksikutele inimestele, peredele, kogu Eesti riigile? Kas taolised eksperimendid tugevdavad või nõrgendavad Eesti riiki? Kui seoses teise samba reformiga on rõhutatud üksikute inimeste vabadust ja sellega kaasnevat vastutust, siis kas „raha on vaba“ kampaaniat vedanud erakonnad ja poliitikud on valmis võtma vastutuse, isiklikult ja erakondadena ka siis, kui hakkama nägema traagilisi lugusid kaotatud säästudest? On neil siis piisavalt julgust tunnistada, et just nemad seda kampaaniat vedasid?
Teise samba reformi esimesed negatiivsed tagajärjed Eesti majandusele on juba käes. Pensionifondid olid viimase viie aasta jooksul tõusvas joones Eesti majanduse oluliseks rahastajaks, seda kuni eelmise aastani. Teise samba reform pani pensionifondid olukorda, kus nende tuleviku kohustuste suurus ja kohustuste saabumise tähtajad on ebakindlad, sest pole teada, kuidas käituvad osakuomanikud. Taoline ebakindlus vähendas kohe ka pensionifondide valmisolekut teha Eesti majandusse pikaajalisi investeeringuid, mis on eriti vajalikud nüüd, kriisi ajal ja sellest väljumisel. Ebakindluse ja sellest tuleneva rahastamise puudumise tulemusena toob teise samba reform kaasa nii tänaste töökohtade kadumise kui selle, et uued töökohad, mille loomist pensionifondid oleks saanud rahastada, jäävad loomata.
Öeldakse, et vanu haavu pole mõtet lahti rebida. Samas, ajaloost ja vigadest õpitakse. Ja see õigustab tähelepanekut, et tänase pensionisüsteemi ja teise samba loomise taga oli Mart Laari ja tema juhitud Isamaa mure Eesti tuleviku ja säilimise pärast. Pensionisüsteemi loomist põhjendati just vajadusega tagada Eesti riigi kestlikkus kindlustades riigi rahaline võimekus väheneva ja vananeva rahvastiku tingimustes, tagada kogumine tulevikus suurenevate pensioni väljamaksete katteks ja hoida pensionite teema isoleerituna valimistsüklitest. Kõik need tegurid, mis olid Mart Laari Isamaa toonase otsuse taga, kehtivad ka täna. Sellele vaatamata oli taaskord Isamaa, seekord uue juhiga, see erakond, kes vedas Mart Laari juhtimisel loodud süsteemi lammutamist. Minu järeldus – tänase Isamaa võime või soov näha tulevikku ei ole nii hea, kui see oli Mart Laari ajal.
Finantsteenuste, ka kõige väiksemate puhul, on riik püüdnud tarbijaid kaitsta nõudes, et iga teenuse reklaam sisaldaks põhjalikku hoiatust („tähelepanu, tegemist on finantsteenuste reklaamiga,…“). Samuti kaasneb alati soovitus enne teenuse kasutamist konsulteerida nõustajaga. Taoliste väikesemahuliste teenuste juures eeldab riik, et tema inimesed vajavad rahaliste otsuste tegemisel kaitset. „Raha on vaba“ kampaanias on igale soovijale antud võimalus välja võtta kogu aastakümnete jooksul pensioniks kogutud raha ja talitada (riskida) sellega oma äranägemise järgi ilma igasuguste piiranguteta. Ja erinevalt väiksematest finantsteenustest paistab riik siin olevat seisukohal, et oma kõige suuremate ja rahaliselt olulisemate otsuste tegemisel ei vaja inimesed mingit riskide teadvustamist ega kaitset.
Ehk peaks riik selle vea parandama ning korraldama iga teisest sambast lahkuja teavitamise tema otsuse tagajärgedest? Iga inimene on oma otsustes vaba. Aga inimeste pensionisääste puudutavad otsused peavad olema tehtud teadlikult ja kõigist kaasnevatest riskidest aru saades. See on meie kõigi huvides.
Teise samba reformi kujutatakse tihti avalikkuse ees kui vastuolu inimeste ja pankade vahel. Ja kindlasti on neid, kes mõtlevad, et ka käesolev artikkel on sündinud „pankade või pensionifondide tellimustöö“ tulemusel. See ei ole nii. Olles aga töö tõttu finantssektori ettevõtetega kokku puutunud ligi kolm aastakümmet võin öelda, et kogu finantssektor on korras riigirahandusest sama huvitatud kui kõik kodanikud. Kuna pankade ja fondivalitsejate töö eeldab muuhulgas rahaasjade pikaajalist planeerimist siis oskavad nad ka paremini näha riske ja ohte, mis taolise populistliku reformiga kaasnevad. Seetõttu peavad nad oma ülesandeks ka sõna võtta, kui näevad probleeme riigi rahanduse juhtimisel. On kurb, kui selle asemel, et taolisi hoiatusi sügavamalt analüüsida heidetakse need kõrvale väitega, et pankade ja fondivalitsejate huvi on vaid omakasu.
Oma riigi pidamine on kallis. Eesti riigi rahanduse olukorrast sõltub nii riigi julgeolek, selle püsimine kui ka kogu meie rahva tulevik. Kas tulevikus on võimalik ära hoida populistlikke ning riigi ja selle tuleviku seisukohalt halbu otsuseid? Minu arvates on vastus „jah“ ja võtmesõnaks on siin haridus. Kui meie lapsed, tuleviku Eesti valijad, oskaksid kriitiliselt analüüsida ja hinnata rahandusega seotud küsimusi ja mõistaks hinnata nende pikemaajalist mõju nii isiklikul kui riigi tasandil, võiks me kõik olla palju rahulikumad oma riigi ja selle tuleviku suhtes. Seetõttu kutsuksin riiki ja haridusministrit personaalselt üles käsitlema finantskirjaoskuse teemade integreerimist tänasesse kooliprogrammi ühe prioriteedina. Näiteks võiks kaaluda, kuidas tänaseid matemaatikaülesandeid kujundada ümber selliselt, et need aitaksid paremini orienteeruda rahamaailmas ja tegeleks selliste teemadega, nagu protsendiarvutus, liitintress, aitaks mõista nii kõrgete tasude mõju tootlusele kui oskust hinnata, kuidas mõjutavad intressid inimeste enda finantskohustusi.
Eesti lapsed on targad ja õpihimulised. Kindlasti saavad nad targemaks kui nende vanemad ja suudavad oma lapsi veel paremini õpetada. Targad kodanikud on parim garantii rumalate otsuste ja halbade valikute vältimiseks ning kokkuvõttes Eesti riigi ja rahva püsimiseks tulevikus.
Artikkel ilmus algselt Eesti Ekspressis 16. märtsil 2021.
NÄIDE:
Kas jätkata teises sambas või osta säästude eest maad või metsa? Keskmise pensionikoguja valikud[2]
Pensionikoguja, kes on teises sambas raha kogunud alates 2002. aastast ja teeninud keskmist palka ning keskmist fondi tootlust, pensionikontol on tänaseks umbes €18 000. Kui ta võtab selle raha välja, siis pärast makse saab kätte alla €15 000 ja 10 aastat II sambas koguda ei saa. Kui ta parandab selle raha eest katust, ostab keskmise turuhinnaga haritavat maad (saades ca 5 hektarit[3]) või metsa (saades ca 1 hektari[4]), siis peaks ta parandatud katuse, 5 hektari põllumaa või 1 hektari metsa majandamisest saama tulu, mis on võrreldav või suurem kui kogumist jätkates II samba fondist saadav tulu. Igaüks võib oma arvutused teha ise, kasutades selleks veebis olevaid liitintressi kalkulaatoreid.[5]Võttes aluseks eelneva keskmise koguja näite ja investeerides €18 000 10 aastaks teadmisega, et igakuiselt lisandub sellele €90 (€30 isiku enda panus + €60 riigi panus) ning eeldades, et perioodi tootlus
[1] Äripäev, 18.02.2021, https://www.aripaev.ee/arvamused/2021/02/18/peeter-koppel-sardiinid-kallutavad-turge-ohtliku-piirini
[2] “Rahaon vaba” kampaania vedajate üheks levinud näiteks heade investeeringute kohta oli säästude eest metsamaa või põllumaa ost. Seetõttu on ka siin käsitletud just neid näiteid.
[3] Maa-ameti hinnangul oli 2020 I kvartali seisuga haritava põllumaa keskmine hind 3500 eurot hektarilt: https://www.pollumajandus.ee/uudised/2020/05/26/i-kvartalis-maksis-haritava-maa-hektar-3500-eurot?fbclid=IwAR3edLsh5GkRPNaS6IkrFJUPZmSTwiLYWRpATUkeasdvd5glfUkWWwBa1UQ
[4] Veewbilehe metsaost.ee andmetel oli aaastatel 2017-2019 kesmise metsakinnistu maksimaalne hektari hind 16000 euro piirimaile. Vt. https://metsaost.eu/metsa-hind
[5] Vt näiteks https://www.thecalculatorsite.com/finance/calculators/compoundinterestcalculator.php
