Järgmiste valimisteni on jäänud aasta ja erakonnad otsivad teemasid, millega võita valijate toetust. Juba täna on selge, et mitu erakonda lähevad pensionäride hääli püüdma lubadusega suurendada pensione II samba maksete arvel või isegi lubadusega kaotada II sammas.

Oleks õige, kui erakonnad tutvustaks ausalt sellise ettepaneku mõju Eesti riigi rahandusele ja tulevastele pensionäridele, tänastele 20–30–40aastastele, keda need otsused mõjutavad sama palju või veelgi enam kui tänaseid pensionäre. Pensioni tõstmine II samba arvel on võrreldav suure protsendiga kiirlaenu andmisega tänastele pensionäridele, mille tagasimaksmine jääb tulevastele põlvedele ehk tänaste pensionäride lastele ja lastelastele.

On fakt, et töötavate inimeste arv Eestis väheneb ning pensionäride arv kasvab. Aastal 2004 loodud pensionisüsteemi rajamise eesmärk oli luua süsteem, mis vähendaks tulevikus riigi koormust pensionide maksmisel ja soodustaks säästude kogumist aktiivse töötamise ajal. Teiste riikide kogemus näitab, et selliselt kogutud ning õigesti investeeritud säästud aitavad tagada väärikat pensionipõlve, vähendades riigi koormust pensionide maksmisel.

Hoolimata sellest, et kõigi Eesti pensionifondide tootlus ei ole olnud oodatud tasemel, on pensionisüsteem tänaseks käivitunud. Vastuväitena neile, kes viitavad, et meie fondide tootlus on olnud madal, võib võrdluseks tuua, et säästmine on siiski tasuv – näiteks Dow Jonesi ja S&P 500 indeksid tõusid vahemikus jaanuar 2004 kuni jaanuar 2018 vastavalt 144 protsenti ja 146 protsenti. Seda, et konkurents kohalike pensionifondide turul toimib ja võimalused valida sobivat pensionifondi suurenevad, näitab ka Tuleva pensionfondide turule tulek eelmisel aastal.

Ka II samba sissemaksete vabatahtlikuks tegemine või maksete alustamine 45–50aastaselt, mida on pakutud kui võimalikke alternatiive, tähendaks sisuliselt olemasoleva süsteemi lõhkumist ega täidaks eesmärki aidata kaasa rahalisele toimetulekule pensionipõlves. Meie töötasude ja finantsteadlikkuse madal tase tähendab paraku, et kogu sissetulek kulutatakse ära. Täna on enamiku inimeste ainsad säästud kogunenud II pensionisamba kohustuslike maksetena. Võttes aluseks 1500eurose sissetuleku, 6% suuruse sissemakse ja 4% aastase tootluse, näitab lihtne Exceli tabeli harjutus, et säästmise alustamine 25aastaselt annab pensionile minnes 430eurose ning 45aastaselt 130eurose igakuise sissetuleku. Numbrid räägivad enda eest – vahe on enam kui kolmekordne.

Lisaks säästude kogumisele täidavad II ja III pensionisammas olulist rolli meie majanduse rahastajana. Rahandusministeeriumi andmetel investeerisid pensionifondid eelmisel aastal Eesti majandusse üle 380 miljoni euro, mis on enam kui 10 protsenti kõigisse II samba fondidesse tehtud sissemaksetest. Seega võib öelda, et tänane pensionisüsteem on meid viinud sinna, kuhu me 15 aasta eest jõuda soovisime – see aitab inimestel säästa ning ergutada nende säästudega Eesti majandust. Pensionisüsteemi ülesehitamise protsess on aeganõudev igas riigis ning kahtlemata tuleb selle käigus ette tõrkeid – nii on see olnud ka Eestis. Kogu ühiskonnale on aga odavam, kui puuduste ilmnemisel tegeldaks probleemide lahendamisega, mitte ei asutaks kohe süsteemi lammutama.

Valijad võiks küsida erakondadelt, kes soovivad II pensionisammast kaotades esitleda end Eesti riigi ja rahva kestliku tuleviku eest seisjatena, kuidas aitab sellele eesmärgile kaasa 15 aastat ehitatud ja tänaseks käivitunud pensionisüsteemi lammutamine, mida tehakse lühiajaliste eesmärkide nimel. Kindlasti ootaks erakondadelt, kes soovitavad kaotada II samba, teema sisulist käsitlust. Ehk oleks asjakohane kaaluda enne valimiskampaania algust ka ettepanekut, mille tegi mu 9-aastane poeg enne viimaseid kohalikke valimisi, olles kuulnud järjekordset valimisreklaami, mis tundus lapsik ka talle – nimelt kohustust avaldada valimisreklaami eel ravimireklaamiga sarnane hoiatus: „Tähelepanu, tegemist on valimisreklaamiga, mis võib olla eksitav! Enne valimisi mõelge hoolega!“

Olukorras, kus meie rahvastik vananeb ja tööealiste inimeste arv väheneb, ootaks Eesti riigi ja rahva tulevikule mõtlevatelt erakondadelt pigem ettepanekuid selle kohta, kuidas parandada meie inimeste säästmisharjumusi ja vähendada tulevikus nende sõltuvust riiklikust pensionist. Ehk leidub mõni tulevikku vaatav erakond, kes tuleks välja ettepanekutega, mis soodustavad Eestis tööandjapensioni levikut ja vabatahtlike sissemaksete suurendamist II ja III samba fondidesse, vähendamaks edaspidi riigi koormust pensionide maksmisel. See lubaks riigil suunata eelarvelisi vahendeid rohkem sinna, kus neid samuti vajatakse – kas või õpetajate ja arstide palkade suurendamiseks või puuetega inimeste ja omaste hoolduse paremaks rahastamiseks.

Samuti ootaks erakondadelt ettepanekuid, kuidas riik saab senisest rohkem panustada finantskirjaoskuse arendamisse. Teadmised säästmise, finantsplaneerimise ja investeerimise alal on osa elementaarsest finantshügieenist ja neid tuleks õpetada juba maast madalast. Elanikkond, kes oskab oma rahaasju planeerida, on finantsküsimustes iseseisev ja riigist sõltumatu, oleks riigi poolt üks parimaid investeeringuid tulevikku.

Lõpetuseks tahan kinnitada kõigile pensionäridele, et ka minu arvates on pensionid liiga väikesed. Aga raha nende tõstmiseks ei tohiks võtta kogutud säästudest ega pensionisüsteemi lõhkumisest. Lisaraha pensionide tõstmiseks tuleb riigil teenida ettevõtlust ja majanduskeskkonda soodustades, suurendades nii maksutulu. Usun, et suurem enamik tänastest emadest ja isadest, vanaisadest ja vanaemadest ei soovi, et nende pensione tõstetakse nende laste ja lapselaste tuleviku heaolu arvel. 

Artikkel ilmus esimest korda 28. märts 2018 Eesti Ekspressis