Sõna “solidaarsus” maksu nimes ei päästa kiirustades ja mõjuanalüüsita tehtud otsuste negatiivsete tagajärgede eest. Plaanitav solidaarsusmaks mõjutaks negatiivselt konkurentsi pangandusturul ja läbi selle suurt osa Eesti majandusest, kirjutab Ellex Raidla vandeadvokaat ja FinanceEstonia juhatuse Liige Raino Paron 17.09 Eesti Ekspressis ilmunud arvamusloos.
Praktika, kus taolisi otsuseid tehakse kiirustades ja mõjuanalüüsita, on halb ning seda ei tohiks juurutada. Maks võib võtta raha tuhandete eestimaalase taskust, kel on osalus pensionifondis või kes omab otseselt või kaudselt osalust kohalikes pankades.
Sotsiaaldemokraadid on välja pakkunud idee maksustada pankade viimase nelja aasta keskmist kasumit ületav kasum nö “solidaarsusmaksuga.” (ERR 15.09 uudise kohaselt on ettepaneku aluseks Leedu näide, kus võetakse varasema nelja aasta keskmine intressitulu, lahutatakse praegusest intressitulust ning saadud summast pool maksustatakse 60 protsendise maksumääraga).
Sisuliselt on pangad täna ainus ettevõtlussektor Eestis, kus kehtib traditsiooniline ettevõtte tulumaks. Erinevalt teistest ettevõtetest, kelle kasum maksustatakse dividendide maksmisel, peavad pangad tasuma tulumaksu igas kvartalis, sõltumata sellest, kas nad soovivad kasumit jaotada või mitte.
Kuigi sotsid ütlevad, et nende ettepanek vähendaks kasumi viimist Rootsi, siis pigem oleks tulemus vastupidine. Eesti turul kannataksid ettepaneku rakendamisel kõige enam just Eesti kapitalil põhinevad väiksemad pangad, mis on viimastel aastatel kiirelt arenenud, kuid ei ole seni kasumit jaganud või on teinud seda väga vähe. Pakutav maks mõjutaks kõige enam just neid, vähendades nende konkurentsivõimet ja ka üldist konkurentsi pangandusturul, soosides suuremaid panku.
Ettepanekust kaotaksid Eesti pankade väärtpabereid omavad, valdavalt samuti kohalikud investorid ja pensionifondid, kes on teinud investeeringu lootuses saada tulevikus kasu pankade kiirest kasvust ja paranevatest majandustulemustest.
Eesti kapitalil põhinevad pangad:
• On viimastel aastatel suurendanud konkurentsi siinsel pangandusturul, kus varem domineerisid suured Skandinaavia pangad.
• Toonud turule uusi innovaatilisi pangandustooteid ja -teenuseid, võites järjest rohkemate klientide usaldust ja võttes turuosa suurtelt pankadelt.
• Tekkinud konkurents on laiendanud klientide valikuid ja alandanud hindu ning viinud pangateenuseid ka maapiirkondadesse, kust need varem kippusid kaduma.
• Tänu hüppelisele arengule on kohalike pankade portfellide ja kasumi kasv olnud viimastel aastatel kiirem kui suurtel Skandinaavia pankadel ning see trend jätkub.
Kiire kasv ja tegevusmahtude suurenemine on kasvatanud ka kohalike pankade intressitulu ja kasumit.
Mõne aasta eest oli riigil mure, et pangateenuste kättesaadavus Eesti maapiirkondades vähenes, sest pangad sulgesid oma kontoreid. Üks värskelt loodud, kohalikul kapitalil põhinev innovaatiline pank viis pangateenused sisuliselt igasse Eesti külla. Täna on see tõenäoliselt Eesti kõige kiiremini kasvav pank, mille omanikeks on läbi COOP tarbijaühistu tuhanded Eesti inimesed.
Kui panga intressitulu on kasvanud põhjusel, et pank ise ja tema laenuportfell on kasvanud, sest ta on suutnud pakkuda uuenduslikke tooteid ja teenuseid ning võitnud turuosa konkurentidelt, siis selliselt teenitud tulu maksustamine tähendab proportsionaalselt suuremat maksustamist (sisuliselt karistust) neile pankadele, kes on viimastel aastatel olnud edukad ja kiiremini kasvanud. Maks piiraks motivatsiooni kasvada läbi innovatsiooni ja teistest paremate või odavamate teenuste pakkumise. Võimalik, et see viiks meid pangandussektori konkurentsiolukorras mitmeid aastaid tagasi.
Konkurentsiteooria ütleb, et suurema turujõuga ettevõtete huvides on, et turul oleks vähem konkurente, kel on ressursse ja võimekust innovatsiooniks, uute teenuste ja toodete arendamiseks. Võttes riigi sunnijõul ära suure osa kiiremini kasvavate pankade kasumist, tekitaks riik pangandussektoris just sellise olukorra – vähendaks konkurentsi ja annaks eelise suurematele turuosalistele. Eesti turul on viimastel aastatel olnud kiiremini kasvavad ja konkurentsi suurendanud just väiksemad, kohalikul kapitalil põhinevad pangad. Seepärast oleks pakutav “solidaarsusmaks” kui löök allapoole vööd just neile ning sinna oma raha paigutanud inimestele.
Pikemas perspektiivis võib taoline maks kaasa tuua kõrgemad hinnad ja vähem uuenduslikke ja kvaliteetseid teenuseid. Ja vastupidiselt soovitule, senisest suuremate kasumite väljaviimise Eestist.
Investorite vaates on edukad ettevõtted, kes suudavad teenida suuremat tulu. Kui väheneb ettevõtte tulu, väheneb ka selle väärtpaberite usaldusväärsus ja langeb nende hind. Täna on paljud Eesti inimesed ja ka Eesti pensionifondid investeerinud kohalike pankade väärtpaberitesse. Pakutud maks tähendaks, et lisaks konkurentsi vähenemisele vähendaks riik oma tegevusega kõigi nende vara väärtust, kel on seni olnud julgust paigutada oma säästud kohalike pankade väärtpaberitesse.
Seetõttu võib paljudel investoritel, nii Eestis kui väljaspool, nii professionaalsetel, aga näiteks ka teisest sambast raha välja võtnud inimestel, tekkida küsimus, kui usaldusväärne ja stabiilne on meie õigusruum ning kui kaitstud on siin investorite õigused ja vara.
Ettevõtluse eesmärk on kasu teenimine ja riigil on alati raha puudu. Kas on uus reaalsus, et ettevõtted või sektorid, mis majanduse mõnes tsüklis tunduvad riigi vaates teenivat „liiga palju“, võivad saada sunniviisiliselt „solidaarseks panustajaks“ riigieelarvesse? Teisisõnu, kas meie majanduses on veel kohti, kus valitseb ootamatu kasumi maksustamise risk? Energeetika? Tehnoloogiasektor? Kes soovib tuua Eestisse uusi ja suuremaid investeeringuid või luua siin uusi töökohti, kui valitsus võib üleöö otsustada, et teenitav kasum tundub liiga suur?
Riigi rahanduse rasket olukorda arvestades on mõistetav, et eelarvesse on vaja leida täiendavaid vahendeid. Raha „võtmine“ pankadelt võib tunduda lihtsa lahendusena, eriti kui võetakse eesmärgiks leida eelarves puuduv raha ühe nädalavahetusega. Pangandussektor on iga riigi majanduse süda ja vereringe ning samas riigiti erinev ja nüansirikas. Mõnes teises riigis tehtu mehhaaniline kopeerimine siin võib anda soovitust hoopis erineva tulemuse.
On ainumõeldav ja vastutustundlik, et otsust sellise maksu kohta ei langetatud ühe nädalavahetuse jooksul, mõjuanalüüsita, eksperte kaasamata ja olukorras, kus arutuse all oli veel palju teisi teemasid. Sõna „solidaarsus“ kasutamine maksu nimes võib maskeerida selle maksu olemust, kuid ei ole kindlasti piisav, et kaitsta meid kõiki nende pikaajaliste negatiivsete tagajärgede eest, mis võivad kaasneda kiirustades ning korraliku mõjuanalüüsita tehtud otsuste eest.
