FinanceEstonia on veendunud, et korras riigirahandus on julgeoleku üks alussammastest. Uurisime FinanceEstonia juhatuse liikmelt ja Finora Panga kaasasutajalt Andrus Alberilt, milline on tema hinnangul Eesti finantsiline julgeolek, kui vastutustundlik on riigi eelarvepoliitika, mida muuta ning millistest põhimõtetest üldse riigi rahandusliku julgeoleku tagamisel lähtuda.

Milline on Eesti riigi finantsiline julgeolek 2022. aasta talvele vastu minnes? Milline pikas vaates?

Lühiajaliselt saame öelda, et maksutulud laekuvad hästi. Riigikassas on piisavalt raha kulude katmiseks ja riigivõlga suudame edukalt teenindada. Seega on kõik justkui hästi. Pikemas vaates on aga vastuseta põhimõtteline küsimus – millal jõuavad Eesti riigi tulud ja kulud tasakaalu? Sõltumata sellest, kuidas Eesti majandusel on läinud viimasel 5-6 aastal, on eelarve ikka puudujäägiga. Kuidas sellest tsüklist välja saada?

Kui vastutustundlik on seda arvestades Eesti riigi eelarvepoliitika?

Pidev eelarve puudujääk ilma plaanita sellest välja tulla ei saa olla vastutustundlik. Või plaanime käituda nagu Prantsusmaa, kelle eelarve oli viimati ülejäägis 1974. aastal ehk varsti saavad nad „tähistada“ 50 aasta möödumist viimasest eelarve ülejäägist? 

Väga oluline on aru saada, et eelarve tasakaal ei ole mingi teoreetiline heietus, mis on oluline vaid riigirahanduse süvahuvilistele. Iga puudujäägis aasta tähendab suurenevat riigivõlga, mida peavad hakkama tasuma meie lapsed ja mis hammustab intressikuludena igal aastal järjest suurema tüki meie eelarvest. Poliitikutele meeldib rääkida, et Eesti riigivõlg on väga väike ja pikka aega olid intressid ülimadalad ning seepärast ei pea me muretsema. Kreeka võlg SKPsse oli aastal 1980 umbes seal, kus meil praegu ehk ca 20%. Vaid 13 aastat hiljem ehk aastal 1993 oli see juba 100% SKPst. Seega muutus toimus tegelikult väga lühikese ajaga. Usun, et seda saatis pidev poliitikute jutt sellest, kuidas on erakordsed ajad ja muid lahendusi ei ole. Väga loodan, et meil jääb lõpuks ikkagi peale vastutustundlik vaade ning soovitakse leida lahendusi, kuidas eelarve tasakaalu viia.

Kas ja mida tuleks eelarvepoliitikas muuta või rohkem silmas pidada?

Tuleks lähtuda lihtsast põhimõttest, et jooksvaid kulusid kaetakse jooksvate tuludega ning laenu võetakse vaid investeerimiseks või erakorralisteks kuludeks. Ja see viimane peaks olema tõesti erakorraline. Järgmise aasta eelarve puudujääki ja täiendavat riigilaenu on põhjendatud Ukraina põgenike ja riigikaitse vajadustega. Osaliselt see kindlasti nii ka on, aga kui lugeda värsket Euroopa Komisjoni hinnangut Eesti 2023. aasta eelarve kavale, siis on seal selgelt viidatud, et Eesti ekspansiivne eelarve hoiak ei tulene mitte ajutistest energia toetusmeetmetest ja abist Ukraina sõjapõgenikele, vaid püsivast tõusust sotsiaalkuludes, avaliku sektori palkades, hariduses. Seega tuleb leida ka püsivad tuluallikad.

Kas on midagi olulist, mida tuleks muuta riigi praeguses maksusüsteemis ja miks?

Minu isiklik arvamus on, et saab muuta küll lähtudes muutunud majanduse struktuurist. Näiteks meie maksusüsteemi lipulaevaks kujunenud ettevõtte tulumaksu edasilükkamine aitab ammu tegutsevaid kasumlikke ettevõtteid, kelle põhiline vara on masinad ja seadmed. Eesti majandusest 70% on aga teenusmajanduse ettevõtted, kus oluline kulu on tööjõud ja seda me maksustame esimesest päevast. Viimastel aastatel on Eesti start-upid loonud tuhandeid kõrgepalgalisi töökohti, olles samal ajal veel kahjumis. Tänane maksukeskkond nende tegevust kuidagi ei soosi. Kas see on teadlik maksupoliitiline valik või lihtsalt ajalooline pärand, millega ei viitsita tegeleda? 

Ilma edasiminekuta on aastaid räägitud kõrgepalgaliste töökohtade loomist soodustavate sotsiaalmaksulae ja tööandja pensioni topelt maksustamise teemadel. OECD on soovitanud Eestile palju aastaid kaaluda varamaksu. Teemasid on palju, mida ei taheta enne valimisi isegi arutada. Ainus maksudebati teema paistab olevat tulumaksu protsendimäära suurus, aga see pole piisav. Üldistatult on ju küsimus selles, et kuidas rahastada kasvavaid eelarve kulusid oludes, kus nii eraisikute, aga järjest enam ka ettevõtete ootus on, et riik peab tulema appi toetuste ja soodustustega. See ei saa toimuda ainult läbi riigivõla suurendamise. Kui me ei ole valmis makse muutma, sh vajadusel tõstma, siis tuleb ka ausalt öelda, et riigikulud ei saa kasvada kiiremini kui kasvab majandus.

Millise tähtsusega oli hiljutine valitsuse võlakirjade emissioon ning mida see meie riigi rahanduse kohta näitas?

See näitas ühelt poolt seda, et Eesti on piisavalt heas olukorras riik, kes suudab turult suure summa raha laenata. Teiselt poolt näitas see väga ilmekalt, mis juhtub siis, kui pikki aastaid ignoreerida turuosaliste soovitusi. Viimased rohkem kui kümme aastat on nii FinanceEstonia kui turuosalised rääkinud vajadusest arendada välja Eesti riigivõlakirja turg. Nii ametnikud kui ka poliitikud on vastanud seepeale, et Eesti võlg on väike ja me saame vajadusel raha Euroopa Investeerimispangast, Põhjamaade Investeerimispangast, EBRD-st ja mujalt. Seega pole mõtet kulutada aega ja raha võlakirjade peale. Kui nüüdne emissioon läbi sai ning intressitaseme üle imestati, siis ütlesid korraldajad, et Eestit ei tunne keegi võlakirja turgudel. Kui Eesti riigivõlg oleks null, siis oleks see paratamatu, aga see ei ole null ehk on olnud teadlik valik riigivõlakirjadega süsteemselt mitte tegeleda. Samasse rubriiki läheb ka otsus mitte emiteerida väikse nominaaliga valitsuse võlakirju, mis oleks kaubeldavad kohalikul börsil nagu teevad seda Läti ja Leedu, kes juba aastaid pakuvad 100-eurose nominaaliga võlakirju. Olen kindel, et vähemalt osa sellest ühe-miljardilisest emissioonist oleks Eesti riik saanud kohalikult turult soodsamalt kui 4% intress. Samas oleks selline võlakiri ka hea alternatiiv kohalikele hoiustele, mille intressid ei ole tõusnud samas tempos kui on kasvanud viimasel paaril kuul võlakirjade intressid.

Eesti on vananeva rahvastikuga riik, mis tähendab pikas vaates selget sotsiaalkulude kasvu. Milliseid väljakutseid see riigi rahakotile tähendab ning mida tuleks seda arvestades muuta?

Usun, et kui on üks teema, milles kõik poliitikud on ühte meelt, siis on selleks kasvavad sotsiaalkulud. Üks pool on vananev rahvastik, aga teine pool on ka jõukama ühiskonna pidevalt kasvav ootus riigi panuse kasvule. Ehk surve kuludele tuleb piltlikult öeldes igast suunast. Siin on paratamatu vajadus teha enam koostööd erasektoriga, et suunata rohkem raha sellesse valdkonda ja muuta lahendusi efektiivsemaks. On selge, et pensioni II samba muudatusi tagasi ei keerata. Samas on ka selge, et see muudatus viis süsteemist raha minema, mitte ei toonud juurde. On hea, et nüüdseks on Riigikogu menetluses seadus, mis võimaldab inimestel soovi korral oma II samba fondidesse rohkem panustada. Vaja on leida viise, kuidas julgustada tööandja pensioni suuremat levikut, sest nn lääne ühiskondades on see pensioniliik väga oluline. Eestis väga väikese osakaaluga.