Raino Paron: majanduspopulism on oht julgeolekule

Tänavu möödub 30 aastat põhiseaduse heakskiitmisest rahvahääletusel. Nii 1992. aasta rahvahääletusel kui 1920. aastal Asutava Kogu poolt vastu võetud põhiseaduse preambulid sätestavad, et Eesti Vabariigi põhiülesanne on rajada ja arendada riiki, mis on "pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus".

Arvamuslugu ilmus esmakordselt 23.03.2022 Eesti Ekspressis

Tänavu möödub 30 aastat põhiseaduse heakskiitmisest rahvahääletusel. Nii 1992. aasta rahvahääletusel kui 1920. aastal Asutava Kogu poolt vastu võetud põhiseaduse preambulid sätestavad, et Eesti Vabariigi põhiülesanne on rajada ja arendada riiki, mis on “pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus”.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi põhiseaduse koostamisel võeti aluseks 1920. aasta põhiseaduse preambuli tekst ja täiendati seda lõiguga, mis sätestab, et Eesti riik peab “tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”.

1920. aasta põhiseaduse preambulis sätestatud eesmärke ei õnnestunud täita. Eesti kaotas oma iseseisvuse, ohtu sattusid nii rahva, keele kui kultuuri säilimine. Kõik, kes hoolivad vabast ja iseseisvast Eestist, peaks andma nüüd oma panuse, et ajalugu ei korduks. See sai meile eriti selgeks vabariigi sünnipäeval.

Riigi iseseisvuse vundamendiks on korras rahandus – piisav raha riigi kaitseks ja selle elanike heaolu tagamiseks. Korras rahandus on ka eelduseks, et riik saab täita talle põhiseadusega pandud ülesannet hoida ja arendada riiki “praegustele ja tulevastele põlvedele nende [—] üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”.

Rahalistes raskustes riigid on nõrgemad ja kergemini haavatavad. Sama kehtib ka inimsuhetes ja äris.

Meie väikeses riigis on iga inimese panusel mõju kogu riigi rahandusele. Riik saab oma ülesanneteks kasutada raha, mida ta kogub maksumaksjate – meie kõigi käest. See, kui palju suudab Eesti homme investeerida haridusse, kultuuri, tervishoidu, teadusse ja riigikaitsesse, sõltub sellest, kui palju oleme valmis panustama maksumaksjana ja kui palju ­ootame riigilt abi ja teenuseid.

Riigi rahanduse tööriist on riigieelarve. Põhiseaduse § 115 lg 1 kohaselt võtab riigikogu iga aasta kohta seadusena vastu riigi kõigi tulude ja kulude eelarve. Riigikohus on selgitanud, et eelarve peab olema kõikehaarav ja läbipaistev.

Rahanduseksperdid on viimastel aastatel järjekindlalt viidanud, et muudatused eelarve koostamise põhimõtetes on teinud riigieelarvest arusaamise ja selle täitmise raskesti jälgitavaks ning kontrollitavaks. Iga ettevõtja teab, et olukord, kus pole selge, kuhu raha kulub ja mida selle eest saab, on ohumärk ja tulevaste probleemide kuulutaja.

Kas tänane olukord eelarve selguse ja läbipaistvusega on vastavuses põhiseaduse nõuetega? Eesti tuleviku mõttes oleks hea, kui see küsimus jõuaks riigikohtu lauale. Veelgi parem, kui riigikogus esindatud erakonnad suudaks meie riigi kestvuse ja meie inimeste heaolu nimel selle probleemi ise lahendada.

Tegemist ei ole pelgalt teoreetilise teemaga. Olukord, kus riigieelarve on arusaamatu ka ekspertidele ja surve riigi raha kulutamisele järjest kasvab, võib viia selleni, et leiame end liikumas mitte Euroopa rikkamate, vaid vaesemate riikide sekka. Kulutame ja tarbime oma iseseisvuse ja julgeoleku õhukeseks ja hapraks.

Juba alanud valimiskampaania tõotab meile võistlust, kes suudab 2023. aasta riigikogu valimistele minnes pakkuda valija hääle eest rohkem rahalisi hüvesid, olgu siis toetuste, hüvitiste, maksulangetuste või „tasuta“ teenustena. Meile, valijatele, tullakse kosja meie enda ja meie laste rahaga – mida lahkemad lubadused, seda suurem koormus riigieelarvele ehk meile kui tänastele ja meie lastele kui homsetele maksumaksjatele. Iga näiliselt lahke lubadus võib ära võtta tüki meie oma, vaba riigi vundamendist.

Kogumispensionide süsteemi puuduste kõrvaldamise asemel selle lammutamine ja kogutud säästude ning maksuraha jagamine oli signaaliks, et valijate hääli saab osta. See kogemus on kõnetanud mitut erakonda. Soojendust algavaks valimiskampaaniaks nägime energiahindade hüvitamise aruteludes, kus otsust raha jagamiseks kõigile nõuti sisuliselt päevade ja tundidega, lähtudes põhimõttest “luba esimesena, võimalikult paljudele ja võimalikult kiiresti”.

Sellised kampaaniad ja riigi – meie kõigi raha kulutamine ilma selge plaani ja analüüsita võivad minna kalliks maksma kogu ühiskonnale. Tasuta teenuseid ei ole olemas. Igal teenusel on hind. “Tasuta” tähendab, et teenuse maksab kinni maksumaksja, aga selle hind on tema eest varjatud.

Raha näiliselt tasuta teenuste jaoks tuleb teiste riigi rahastatud valdkondade arvelt. Kogemus ütleb, et näiliselt tasuta teenused osutuvad riigile ja maksumaksjale lõpuks isegi kallimaks, sest ebapiisav rahastus mõjutab negatiivselt nii teenust kui valdkondi, mille arvelt seda rahastatakse.

Et poliitikas pole kombeks vigu tunnistada, on maksumaksjale eriti kulukad valimistel edu toonud, kuid majanduslikult ebamõistlikud valimislubadused, mille mõjud kestavad kaua.

Ühe näitena võib tuua IRLi 2011. aastal valimislubadusena pakutud „tasuta“ kõrghariduse, mis on kaasa aidanud ülikoolide kroonilisele alarahastamisele ja probleemidele hariduse kvaliteediga. Õppejõudude lahkumine ja järelkasvu puudus ülikoolides ei ole üllatav, sest mõne eriala õppejõudude töötasu on samas suurusjärgus ülikooli lõpetajate omaga.

Nüüd, kümme aastat hiljem, kui krooniliselt alarahastatud ülikoolidel on selg vastu seina, on tekkinud lootus, et seda õnnestub muuta. Aga proovige alustada arutelu “tasuta” ühistranspordi kaotamiseks või veenda inimesi, et mõistlik oleks ka ise oma pensionipõlveks säästa.

Kõik me soovime elada hästi, siin ja praegu. Eesti elanike arv väheneb, kuid riigi pidamise kulud kasvavad. Olukord julgeoleku, tervishoiu ja energiaga varustamise vallas nõuab järjest enam rahastamist. Täiendavat raha vajavad haridus ja teadus, sotsiaalvaldkond, pensionärid, kultuur. Raske on leida sfääri, mis raha ei vaja ega küsi.

Meedias on igapäevased soovid ja nõuded suurendada laiapõhjaliselt riigi toetusi, ka erasektorile. Uueks trendiks on riigilt raha küsimise asemel selle nõudmine. Vähemuses on need, kes julgevad avalikult arutleda, kuidas kõiki soove ja nõudmisi rahastada ning mis oleks selle hind riigile ja maksumaksjale keskmises ja pikemas perspektiivis.

Jääb mulje, et kulude ja tulude tasakaal ja arusaadav eelarve, mis on elementaarsed nõuded erasektoris, riigi rahanduses ei kehti. Poliitikute hulgas on ebapopulaarne rääkida distsipliinist riigi rahanduse kontekstis. See eeldab julgust, mida paistab nappivat. Uues reaalsuses tundub riigi raha jagamine sõltuvat vaid valitsuse soovist ja tahtest. Või valitseb arusaam, et valitsuse teenistuses on kõiki soove täitev kuldkalake. Riigi laenudest rääkides kuuleb tihti viiteid, et neid pole vaja tagasi maksta. Kust tulevad laenuandjad, kes oma raha tagasi ei soovi?

Tavainimesel ei ole palju võimalusi riigi rahanduse ja eelarve küsimustes kaasa rääkida. Ainus võimalus seda teha on anda oma hääl valijana. Kui soovime, et ajalugu ei korduks ning meie riik jätkaks vaba, terve ja tugevana ning suudaks teisel katsel täita põhiseaduse preambulis sätestatud eesmärke tagada Eesti riigi, rahva, kultuuri ja keele säilimine ka tulevastele põlvedele, peame kriitiliselt hindama, milline mõju hakkab valimislubadustel olema riigieelarvele ja selle kaudu Eesti iseseisvusele ning turvalisusele homme ja ülehomme.

Püüdkem valijatena olla oma otsustes hoolsad ja kaalutlevad, et meie rahanduse kohta ei saaks öelda sama, mida ütles Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia professor Alar Konist energeetika kohta: “Need, kes on sellised poliitikud valinud, saavad täna süüdistada vaid iseennast.”