FinanceEstonia poolt korraldatud poliitikute maksudebatis kaardistati erakondade seisukohad pankade avansilise tulumaksu ja laiemalt sektoripõhise maksustamise osas. Tööjõumaksude valguses uuriti, millise sõnumi peaks maksusüsteem andma Eestis tegutsevatele ettevõtjatele ja kas süsteemi lihtsus võiks olla Eesti konkurentsieelis ka rahvusvaheliselt. Veel arutati, kas ja kui tark oleks maksumaksjale rohkem ise otsustamiseks raha kätte jätta ning mis oleks mõistlik ajaraam selleks, et ettevõtjad teaksid olulistest maksumuudatustest ette.

Arutelus osalesid Andres Sutt (Reformierakond), Endel Oja (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond), Jevgeni Ossinovski (Sotsiaaldemokraatlik Erakond), Priit Alamäe (Eesti 200), Sven Sester (Isamaa) ja Toomas Vitsut (Keskerakond). Vestlust modereerisid FinanceEstonia juhatuse liige ja maksuekspert Ranno Tingas ning BaltCapi partner Kristjan Kalda.

Pankade avansiline tulumaks ja sektoripõhine maksustamine

Andres Sutt avaldas arvamust, et pankade avansiline tulumaks soosib pigem suuremaid ning pärsib väiksemaid panku. Ühtlasi oli ta seda meelt, et kui pankade avansiline tulumaks tänasel kujul kaotada, siis ei tähendaks see kindlasti veel seda, et pangad enam tulumaksu ei maksaks. Sektoripõhise maksustamise osas on peamine küsimus selles, mis probleeme me sellega lahendame.

Sven Sester soovitas sektoripõhiseid makse ja soodustusi võimaluse korral pigem mitte teha – lähenemine peaks sellega seoses olema nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Pankade avansiline tulumaks laieneb tema sõnul kõigile ja konkurentsikeskkonnas pole kellelgi eelist. Samas jättis ta ukse lahti ning kinnitas, et on kaalumist väärt erisuse tegemine väikestele pankadele.

Jevgeni Ossinovski arvates on pankade avansiline tulumaks tervikuna mõistlik, sest riik oskab Eesti ühiskonnas raha investeerida paremini kui suured pangad. Mis puudutab väiksemate finantsasutuste osas erandi tegemist, siis see on ka tema hinnangul kaalumist väärt mõte.

Toomas Vitsut oli seda meelt, et sektoripõhised erisused on täiesti okei. Pankade avansilise tulumaksu osas tuleks veel veidi aega oodata ning vaadata, kui hästi see end õigustab. Kui see sellisel kujul end tõestama ei peaks, siis tuleb midagi paremat välja mõelda.

Priit Alamäe sõnul tema erakond sektoripõhiseid või ka ettevõtte kasumi suuruse põhjal tehtavaid maksuerisusi ei toeta ning on raske ette kujutada ka koalitsiooni, mis pankade avansilise tulumaksu ära kaotaks. Samas kui õnnestuks toetada mõistlikul moel kohalikul kapitalil põhinevaid ettevõtteid, siis oleks ta selle poolt.

Endel Oja pooldab põhimõtteliselt sektoripõhist maksustamist ning tema hinnangul on pankade avansiline tulumaks end täna juba õigustanud.

Millise sõnumi peaks maksusüsteem andma Eestis tegutsevatele ettevõtjatele?

Jevgeni Ossinovski hinnangul on praktiliselt kõik erakonnad nentinud, et tööjõu maksukoormust ei peaks tõstma, vaid pigem langetama. Sõnum ettevõtjatele võiks seejuures olla, et Eesti on kiiresti muutumas riigiks, kus tööjõud pole odav ning see sunnib ettevõtteid olema nutikam ja innovaatilisem. Ta kinnitas, et oleks võimalik märkimisväärselt langetada tööjõumaksu koormust nii rikastele kui ka vaestele, ent see tähendaks teistsugust sotsiaal- ja heaoluriiki. Samas ei näe ta ühiskonnas valmisolekut loobuda näiteks tasuta haridusest, investeerimisest riigikaitsesse, solidaarsest tervisekindlustusest ehk valdavast osast riigieelarvelistest kuludest, mis oleks selle eelduseks.

Endel Oja arvates on kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud Eestis ülemaksustatud. Tema erakond näeb ette lage sotsiaalmaksule ning tervikuna soovitakse pöörduda tagasi selge ja lihtsa maksusüsteemi juurde.

Priit Alamäe sõnum ettevõtjale oli, et maksurahaga käiakse hoolikalt ringi ja tegeletakse pidevalt sellega, et maksuraha eest muutub ka keskkond paremaks.

Andres Sutt rõhutas, et keskenduda tuleb sellele, miks peaks tahtma keegi siin äri teha ja siia investeerida. Tööjõumaksude osas oleme OECD arvestuses kehvemas pooles – tuleb tegeleda sellega, et ka kõrgepalgalised töötajad oleks valmis siia tulema.

Toomas Vitsut rõhutas, et kui soovime teha tõsiseltvõetavat reformi, siis ilma astmelise tulumaksu sisseviimiseta see võimalik pole. Sama käib ka tööjõumaksude kohta – ilma astmelise tulumaksuta ei muutu miski.

Sven Sesteri sõnul on nii ettevõtte tulumaks kui ka astmeline tulumaks olnud laual ka varem, ent tema erakond pole nendega valmis edasi minema. Keskne sõnum tema poolt on seotud  maksurahuga ning sõnum ettevõtjale on see, et ühtegi maksu tõsta ei taheta.

Kas maksusüsteemi lihtsus võiks olla Eesti konkurentsieelis?

Sven Sester kinnitas, et lihtsus on küll väärtus omaette, aga see ei peaks olema põhieesmärk.

Toomas Vitsuti arvates on oluline see, kuivõrd arusaadav on maksusüsteem inimestele ja ettevõtjatele – lihtsa vaevaga peaks olema põhimõtteliselt võimalik selgitada igaühele, kuidas maksusüsteem toimib.

Andres Suti arvates on lihtsus kindlasti eelis, ent liiga palju vaadatakse rahapoolt, aga ei hinnata piisavalt seda, milline vaev kulub ettevõtetes selleks, et vastavaid süsteeme üles ehitada.

Priit Alamäe arvates on tänase maksusüsteemi ainus probleem tavainimese seisukohast selles, et inimesed ennustavad valesti. Lahendus võiks olla see, et näiteks Maksuamet teeb aasta tulu simulatsiooni, kus inimene saab jooksvalt kirja panna, mis tema tuludega toimub ja seeläbi paremini ennustada.

Jevgeni Ossinovski püstitas seevastu küsimuse sellest, et kui tänane tulumaksusüsteem on inimestele keeruline, siis on probleem madalas finantskirjaoskuses laiemalt – kas osatakse oma tulusid ja kulusid planeerida, kas osatakse säästa?

Endel Oja kinnitusel on lihtsus küll tore, aga kui maksusüsteem on auklik, siis lihtsuse kriteerium pole peamine. Tema sõnul sööb pensioni teine sammas ära Eestis finantskirjaoskuse, mistõttu toetatakse teise pensionisamba kaotamist.

Kas maksumaksjale peaks raha rohkem kätte jääma?

Ettevõtja Jaan Puusaag kirjeldas poliitikutele olukorda, mille tulemusel muutub töövõtja ja targa töötaja seisukohast praegune süsteem Eesti üsna ebaatraktiivseks. Tema arvates saab tööjõumaksu langetada ning jätta rohkem raha kodanikule kätte, et need siis ise teatud teenuseid selle raha eest vabalt turult ostaksid. Kui Eesti valiks selle tee, siis oleks meil tema hinnangul võimalik tõusta maailmamajanduses teistest ettepoole.

Vastates küsimusele, kas maksumaksjale peaks rohkem raha kätte jääma, läksid aga poliitikute seisukohad risti: Sven Sester, Andres Sutt, Priit Alamäe ja Endel Oja pooldasid seda lähenemist, Toomas Vitsut ja Jevgeni Ossinovski mitte. Vastaliste sõnul ülehindame me lühiajalisi ja alahindame pikaajalisi riske.

Kui pikalt võiks olulistest maksumuudatustest ette teada?

Jevgeni Ossinovski sõnul on selleks kuus kuud sissekirjutatud miinimum. Tema sõnul oleks tervitatud pikem etteplaneerimine, aga seda ei saa praktikas alati tagada. Siiski tuleks püüelda selle poole, et muudatusi ei tehtaks kiirustades.

Endel Oja sõnul tehakse maksumuudatusi selleks, et paraneks ettevõtluskeskkond või oleks sel muu stimuleeriv mõju. Aastasele ootele muudatusi seetõttu tema arvates mõistlik panna pole, kuus kuud on täiesti piisav.

Priit Alamäe tõstatas küsimuse, kas maksulangetamisega peaks samuti kuni kaks aastat ootama. Samas oli temagi seda meelt, et kuus kuud etteteatamist on absoluutne miinimum, et ettevõtjad jõuaks midagi süsteemidesse sisse viia.

Andres Sutt nõustus samuti, et kuus kuud on miinimum, aga palju olulisem on sellele eelnev konsultatsiooniprotsess. Kui jutt on maksude langetamisest, siis ei peaks tema arvates nii kaua ootama.

Toomas Vitsut nõustus eelkõnelejatega, et pool aastat võiks olla igal juhul välja peetud ja kui võimalik, siis ka rohkem.

Sven Sester võttis selle teema kokku konsensusliku arusaamaga, et kuus kuud on miinimum ning etteaimatavus on väärtus.