Osana laiemast Euroopa Liidu digirahanduse paketist, on nüüd jõutud ka krüptovaraturgude reguleerimiseni. See tähendab, et innovaatilisema finantsteenuste regulatsiooni loomise ja uute tehnoloogiate rakendamise edendamiseks töötati välja vastav määrus. Mis selle tulemusel praktikas muutub, selgitavad FinanceEstonia liikme Ellex Raidla partner Marko Kairjak ning advokaat Anneli Krunks. 

Kui enamik finantsturgudest on Euroopa Liidu poolt juba reguleeritud, siis krüptovarade osas oli seisukoht seni pigem äraootav ning läbimõeldud ja süsteemset riikide ülest reeglistikku ei olnud. Spetsiifiliselt krüptovarade vaates on Euroopa Liidu tasandil seni reguleeritud üksnes virtuaalvääringuid ning sedagi vaid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise nõuete vaatest: reaalsuses on see kaasa toonud mõnede liikmesriikide poolt üsna karmi režiimi ning üheks peamiseks eeskujuks siin on Eesti. Samas moodustavad virtuaalvääringud vaid väikese osa kõigist olemasolevatest krüptovaradest.

Ühtse regulatsiooni puudumise tõttu varieerub liikmesriigiti nii krüptovarasid puudutavate reeglite tase kui ka nõuded. Krüptovarade pakkumisel ja nendega seotud teenuste piiriülesel osutamisel peavad ettevõtted käesoleval hetkel selgitama välja iga liikmesriigi nõuded eraldi. Tulenevalt teatavast õigusselguse puudumisest, olemasolevate regulatiivsete nõuete erinevusest liikmesriikides ning nõuete järgimisega kaasnevatest vastavuse kontrolli kuludest, on uuele turule sisenemise barjäär krüptovarade pakkujatele ja krüptovarateenuse osutajate jaoks kõrge. See omakorda on piiranud nende võimalusi Euroopa turul tegutsemiseks ja andnud teatud juhtudel teistele maailmajagudele konkurentsieelise.

Ühtsete euroopaüleste nõuete välja töötamine on senisega võrreldes oluline edasiminek. Uus krüptovaraturgude määrus annab krüptovarade pakkujatele ning krüptovarateenuse osutajatele võimaluse tegutseda selges regulatiivses raamistikus ning laiendada oma äritegevust piiriüleselt praegusest oluliselt lihtsamalt. Selgemad nõuded ning krüptovarade kasutajate huvisid kaitsvad sätted tõstavad kasutajate usaldust krüptovarade pakkujate ning krüptovarateenuse osutajate vastu ning aitavad sellega laiemalt kaasa valdkonna edasisele arengule.

Esmalt suureneb reguleeritud krüptovarade hulk. Krüptovaraturgude määrus defineerib krüptovarad ning seda piisavalt laialt, et hõlmata kõikvõimalikud krüptovarade liigid, millele ei kohaldu Euroopa Liidu finantsregulatsioon. Määrus jagab krüptovarad kolmeks:

1. varapõhisid tokenid (asset-backed token), mis säilitavad oma stabiilse väärtuse järgides ühe seadusliku maksevahendina kasutatava usaldusraha (näiteks EUR või USD) väärtust;
2. e-raha tokenid (e-money token), mis säilitavad oma stabiilse väärtuse järgides mitme seadusliku maksevahendina kasutatava usaldusraha, ühe või mitme kauba või ühe või mitme krüptovara väärtust või selliste varade kombinatsiooni väärtust;
3. kõik muud krüptovarad, mis langevad krüptovara mõiste alla, sh kasutustokenid (utility token). 

Neist esimese kahe krüptovarade klassi puhul on tegemist nö stabiilsusmüntidega (stablecoins), mida on aina enam ringluses, ning enamik neist on määruse kontekstis tõlgendatavad varapõhiste tokenitena. 

Tulenevalt käesoleva aasta kevadel aset leidnud probleemidest algoritmiliste stabiilsusmüntidega, lisati määruse lõplikus tekstis sellised krüptovarad selgelt määruse kohaldamisalasse. 

Oluline on samas ka see, et määruse praeguses üsna lõplikus tekstis on krüptovara mõiste all ka välistusi, millele määrus ei kohaldu, näiteks:

• finantsinstrumendid (nt väärtpaberid), mis on hõlmatud teiste finantsvaldkonna õigusaktidega; 
• digitaalsed varad, mis ei ole üleantavad teistele krüptovara kasutajatele, st digitaalsed varad, mida aktsepteerib üksnes selle emitent või pakkuja. Näiteks krüptovarad, mis on osa emitendi lojaalsusprogrammist, kus krüptovarana esitatud lojaalsuspunkte saab vahetada teatud hüve vastu, langevad antud erandi alla;
• krüptovarad, mida pakutakse tasuta või mida antakse preemiaks hajustehnoloogia hoolduse või konsensusmehhanismis tehingute kinnitamise eest;
• teatud kasutustokenid (näiteks kui kasutustoken väljendab õigust ostetud kaubale). 

Teiseks, on nüüd tekkinud ühtlustatud ja selged nõuded krüptovarade pakkumisele. Nõuded sõltuvad sellest, millist krüptovara pakkuda soovitakse. Teiste, kui varapõhiste ja e-raha tokenite pakkujad peavad küll koostama teabedokumendi ja teavitama sellest asjakohast asutust, kuid eraldi tegevusluba krüptovara pakkumiseks pädevalt asutuselt vaja ei ole. Varapõhiste tokenite pakkujad peavad saama pädevalt asutuselt enne tokenite pakkumist tegevusloa ning kinnituse teabedokumendile. E-raha tokenite pakkujad peavad omama krediidiasutuse või e-raha asutuse tegevusluba. Samuti kehtestatakse reeglid investorite kaitsele seoses krüptovarade emiteerimise, kauplemise, vahetamise ja hoidmisega.

Arvestades, et Eestis on juba aastaid olemas virtuaalvääringute tegevusloarežiim, siis on meie seisukohalt oluline see, et määrus kehtestab täiendavad nõuded krüptovarateenuse osutajatele, mis on ühesugused kogu Euroopas. Krüptovarateenuse osutajad peavad taotlema tegevusloa pädevalt asutuselt, esitades selleks taotluse koos asjakohaste andmete ja dokumentidega. Sarnaselt teistele finantsvaldkonna regulatsioonidele on ette nähtud täiendavad nõuded krüptovarateenuse osutaja juhtidele, omanikele ja korraldusele üldisemalt (sh süsteemidele, protsessidele ja protseduuridele). Olles saanud tegevusloa ühes liikmesriigis on krüptovarateenuse osutajal võimalik laiendada oma tegevusluba teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse ning seega pakkuda oma teenuseid üle Euroopa. 

NFT-d (non-fungible token) on viimasel ajal olnud üha populaarsemad, mistõttu oli nende käsitlus määruse kontekstis erilise tähelepanu all. Üldise reegli kohaselt ei kohaldu krüptovaraturgude määrus sellistele krüptovaradele, mis on ainulaadsed ega ole asendatavad muude krüptovaradega ning mille väärtus sõltub krüptovara unikaalsetest omadustest ja kasutatavusest, mida see tema omanikule annab. Seega peaksid NFT-d olema enamjaolt väljaspool krüptovaraturgude määruse kohaldamisala. 

Hinnates, kas NFT langeb määruse kohaldamisalasse tuleb arvestada aga järgnevaga:

• selleks, et krüptovara oleks ainulaadne ja asendamatu, peavad krüptovaraga seotud varad ja õigused olema samuti ainulaadsed ja asendamatud – see tähendab, et samataoliste õiguste andmine mitmele NFT-le kaotab nende ainulaadsuse ja asendamatuse;
• ainulaadse ja asendamatu krüptovara murdosa ei ole ainulaadne ja asendamatu;
• krüptovara kvalifitseerimiseks ainulaadse ja asendamatuna ei piisa sellele unikaalse identifikaatori omistamisest;
• NFT-de väljastamine suurtes seeriates või kollektsioonides viitab nende asendatavusele, mistõttu peaksid sellised NFT-d olema määruse kohaldamisalas.

Muuhulgas on määruses selgitatud, et selle kohaldamisalasse kuuluvad ka need krüptovarad, mis küll näivad ainulaadsed, kuid mille omadused või kasutusega seotud omadused muudaksid selle asendatavaks või mitte ainulaadseks. Nii või teisiti tuleb NFT-de kvalifitseerimisel tugineda nö „a substance over form“ põhimõttele, mille kohaselt tuleb lähtuda krüptovara sisust, mitte vormist.

Seega peavad NFT-de pakkujaid tulevikus hoolega jälgima, kas nende poolt pakutavad NFT-d langevad määruse kohaldamisalasse.

Detsentraliseeritud finantsplatvormide ja lahenduste (DeFi) kaasamine määruse kohaldamisalasse oli küsitav, kuivõrd tegemist on ühe uuema krüptovaldkonnaga, mille reguleerimisvõimaluste üle on palju debateeritud. Krüptovaraturgude määruse lõplik tekst ei ole üheselt selge, kas ja millises osas kohaldub määrus DeFi-le. Nimelt on määruses selgitatud, et see kohaldub füüsilistele ja juriidilistele isikutele ning nende poolt pakutavatele teenustele ka siis, kui selliselt pakutavad teenused on osaliselt detsentraliseeritud. Krüptovarateenused, mida pakutakse täielikult detsentraliseeritult, määruse kohaldamisalas ei ole. Võttes aga arvesse, et 

• määruse teksti järgi võivad olla reguleeritud ka füüsiliste isikute poolt pakutavad teenused (hüpoteetiliselt näiteks DeFi arendajad), 
• määrus ei ole selgitanud, mida tuleks käsitleda täieliku detsentraliseerituse all, ning 
• detsentraliseeritud platvormid ja lahendused ei ole alati täielikult detsentraliseeritud, 

jääb mulje, et teatud juhtudel võib krüptovaraturgude määrus kohalduda ka DeFi-le. 

Kusjuures krüptovarade pakkumisel ei tule kohaldada määruse nõudeid siis, kui emitenti ei ole võimalik tuvastada – see aga ei tähenda, et krüptovara arendajatele füüsiliste isikutena ei võiks määrus kohalduda, kui sellised isikud on tuvastatavad.

Kuigi ka määruse lõpliku teksti avaldamise järgselt on pigem võetud seisukoht, et krüptovaraturgude määrus hetkel DeFi-le ei kohaldu, on see kindlasti üks aspekt, milles selgemad juhised turule, aga ka järelevalveasutustele oleksid olulised. 

Lisaks eelnevale reguleerib krüptovaraturgude määrus ka tarbijakaitse küsimusi, seab täiendavad nõuded keskkonna ja kliimamõjude vähendamiseks, kehtestab nõuded turukuritarvitustele krüptovara valdkonnas ning näeb ette nõuded järelevalve osas. Oluline on märkida ka, et krüptovaraturgude määrus ei kohaldu käesoleval hetkel krüptovara laenamisele, mis samuti on turul populaarsust kogumas.

Krüptovaraturgude määruse vastuvõtmine on jõudnud selle viimasesse etappi. Pärast määruse heakskiitu Euroopa Liidu Nõukogu poolt 5. oktoobril ning 10. oktoobril Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni poolt jõuab see lähiajal Euroopa Parlamendi täiskogu istungile, kus see tõenäoliselt ka heaks kiidetakse. Kuigi esialgne tingimuslik hääletustähtaeg oli seatud 2023. aasta veebruariga, on praeguseks lükatud hääletamine aprilli. Seejärel hakkab määrus vastavalt valdkonnale kehtima 12- või 18-kuulise perioodi järel. Krüptovarateenuse osutajatele, kes omavad virtuaalvääringu teenuse pakkumise tegevusluba kehtiva Euroopa Liidu V AML direktiivi alusel, võiksid määruse alusel saada kuni 18 kuud täiendavat tähtaega (kokku 36 kuud alates määruse vastuvõtmisest) oma tegevuse kooskõlla viimiseks. Otsus, kas sellist tähtaja pikendust lubada, on liikmesriikidel. On tõenäoline, et paljud riigid soovivad määruse kohaldamist siiski esimesel võimalusel.