Raske on praegu kadestada prognoosimisega tegelevaid majandusanalüütikuid. Lisaks tavapärastele sisenditele tuleks midagi arvata ka viiruse leviku ja teiste riikide reaktsioonide kohta. Poliitikud on leidnud lahenduse ning ümardavad vastumeetmete puhul miljardites. See on tekitanud olukorra, kus toetudes ainult finantsilisele loogikale, peaksid Eesti ettevõtted valmistuma järgmiseks majandustõusuks.
Sellisele järeldusele jõuab, kui võrrandi ühele poolele kirjutada majanduse kahanemine u 2 miljardi euro võrra ning teisele poolele selle kahanemise mõjudega toimetulekuks laenatavad 5 miljardit ja ELi päästepaketist lisanduv 1,8 miljardit eurot. Reaalne maailm on küll keerulisem, sest majanduslangus viib võimendatud mõjuga investeeringute vähenemiseni, samuti tuleb erinevad toetused ja saadud laenud kasu saamiseks kõigepealt tootlikult paigutada.
Kuid siiski, poliitilisi ja keskpankade meetmeid arvestades jõuab arvestatav osa vahenditest rahaturgude kaudu ka reaalmajandusse. Kas see kõik on mõistlik või hea, jäägu majandusteooria aruteludesse, aga tänaste investeerimisotsuste puhul matemaatikat ignoreerima ei peaks. Nagu Boston Consulting on ühes kokkuvõttes tabavalt kirjutanud, siis ettevõtetel pole puudu võimalustest, vaid kujutlusvõimest. Kujutleda võiks aga muutunud maailma, kus uued investeeringud peaksid sobituma üha suuremat tähelepanu saavate kliimaeesmärkidega.
COVID-19 pandeemia oli justkui esimene suurejooneline selge hoiatus, et inimkond tegutseb planeedi turvalistest piiridest väljaspool. Teadusmaailmas on tõendatud, et metsloomadega kauplemine ja metsade ulatuslik raiumine vabastab erinevaid patogeene oma loomulikust keskkonnast ja suurendab zoonootiliste haiguste levikut. Muud keskkonnaprobleemid lisavad aina koormust juurde.
Viirus sundis kõiki korraks peatuma ja andis võimaluse mõelda – mida me teeme, kuidas ja miks. Hea aeg on oma strateegiate ja plaanide ümberhindamiseks. Kas senised strateegiad ja kavad ikka arvestavad piisavalt taoliste kõikumistega? Kuidas käivad kokku keskkond ja majandus? Mida aeg edasi, seda rohkem sarnaseid suuri maailma raputavaid sündmuseid hakkab toimuma ning tänane tegematus keskkonna suunal on homne kulu majanduses. See on kulu, mis aja jooksul kasvab.
Eesti majanduse kandev jõud
Rikkalike maavaradeta riigi jõukus sõltub seal tegutsevate ettevõtete võimekusest. Eestis tekib uus kapital kaudselt eelarveliste investeeringute ning otseselt erasektori kaupade ja teenuste müügi ja investeeringute kaudu. Viimast rahastavad omakorda investorid ja erinevad finantseerimisasutused.
Nii on Eesti viimase viie aasta kaupade eksport 60 miljardit eurot, sh ELi 45 miljardit ja Skandinaaviasse 20 miljardit. ELi struktuurivahenditest on Eesti saanud samal perioodil 5 miljardit ning ELi institutsioonidelt 1,5 miljardit eurot. Uusi pangalaenusid on ettevõtetele väljastatud sama aja jooksul 13 miljardit. Juurde tuleb lisada otse- ja portfelliinvesteeringute maht koguväärtuses ca 28 miljardit.
Eelmainitud rahavood on Eesti majanduse kandev jõud. Suuremal või vähemal määral toimub nende rahavoogude taustal rohepööre. Eksportijad müüvad tellijatele, eelkõige Euroopa Liidust, kelle puhul on kaubaga seotud rohesertifikaatide nõudmine tavapärane. Skandinaavia hangetel osalevad ettevõtjad peavad omama kliimaneutraalsuse saavutamise ajaplaani. ELi eelarve prioriteediks on kliimaeesmärkide saavutamisega seotud investeeringud, eraldi tasub meenutada Euroopa roheleppes toodud 1 triljonit eurot. Euroopa rahastusasutused, mis on ka Eesti ettevõtteid finantseerinud, on oma rahastuspoliitikad viinud kliimaeesmärkidega vastavusse.
Suurem osa Eesti ettevõtete võõrkapitalist tuleb pankadest, aastas väljastavad Eestis tegutsevad pangad 5,5 miljardi euro eest uusi laenusid. Võib arvestada, et võimalike regulatsioonide toel täieneb lähitulevikus laenupoliitikates just see osa, mis puudutab rohemõõdikuid ning keskkonna jalajälje arvestamist. Seda nii ettevõtete kui ka eraisikute laenude puhul.
Kasupõhise rohepöörde võimalused
Rohepöörde suurimaks takistuseks peetakse vähest teadlikkust ning suutmatust siduda keskkonnaeesmärke majanduslike eesmärkidega. Senine surnud ring, kus vajalikke investeeringuid tehnoloogiasse ei ole piisavalt tehtud nende kalli hinna tõttu, samas kui hinnad on kõrged just uuenduste vähese leviku tõttu, on murdumas. Sammhaaval sagenevad näited järjest odavamatest keskkonnaeesmärkidega kooskõlas olevatest toodetest, investeeringutest või rahastamisest.
Nii järeldubki, et käimas on esimese laine rohepööre. See puudutab suurettevõtteid, rahvusvahelisi eksportijaid, ELi ja Eesti eelarvet, panku, pensionifonde ja kindlustusettevõtteid. Suurtööstused on mõistnud maksupoliitikate ja regulatsioonide muutuste mõju oma tooraine ja toodete hindadele. Rohke heitmekogusega projektide puhul tuleb pika investeerimistsükli tõttu juba tänastes otsustes arvestada paarikümneaastaste suundadega.
Trend on pöördumatu, jõudes teise lainena väiksemate ettevõtete ja tavatarbijani. Lisades kapitali roheliseks muutumisele inimeste teadlikkuse kasvu, painduvad selle järgi ka riigi poliitilised valikud. Seda enam, kui aastaks 2050 saavutatava kliimaneutraalsuse eesmärgi on riik endale kohustuseks võtnud ja see muutub ka majanduslikult kasulikuks. Uued regulatsioonid riigihangetes, nt. tootmises ja ehituses kasutatud materjalide osas, aga ka transpordi-, energeetika- ja jäätmesektoris ei tohiks tulla enam ootamatult.
Kliimamõjudega arvestamine ei ole heategevus. See on materiaalsete riskide, aga ka uute võimalustega arvestamine. Ettevõtte juhtimine on sõltuvuses rahastajatest, tarnijatest ja klientidest ning kui kõik nad liiguvad samas suunas, on usupõhine rohepööre asendumas kasupõhisega. See dikteeribki uued ärisuunad ja tegutsemise meetodid. Seega, kui juba majanduskasvuks valmistuda, siis soovitavalt nii, et rohepööre oleks võimalik ja kasulik. Just praegu on selleks parim võimalus.
