Artikkel ilmus Postimehes 12.02.2020
Kohati jääb kliimateemalistes aruteludes mulje, et ühel pool lauda istuvad keskkonna nimel vahendeid valimata võitlevad uhhuu-teadusel põhinevad kliimaaktivistid ning teisel pool selliste eesmärkide saavutamist ressursside raiskamiseks pidavad kapitalistid. Tõenäolisem on, et sarnaselt muude seniste pöördeliste kursimuutustega, on äärmused pigem võimendatud. Nende vahele mahub erinevaid optimaalseid lahendusi, nagu mahub sinna ka teema keerukusest tulenevalt äraootaval seisukohal, kuid siiski eesmärke toetav enamus.
Eesti poolt eesmärgiks võetud kliimaneutraalsuse puhul polegi ideoloogia oluline. Kui tulemuseks on tõhusam energia- ja ressursikasutus, pikem toodete eluiga, renoveeritud hooned, väiksem jäätmete hulk ning puhtam keskkond, on need eesmärgid väärtuslikud ka ilma aruteludeta teemal, kas ja kui palju inimene kliimat mõjutab. Sarnaselt ei tähenda eesmärgi nimel tehtavad investeeringud majanduse konkurentsivõime kahanemist, vaid pigem vastupidi – pikemas plaanis väheneb konkurentsivõime teema ignoreerimisel. Muu maailm ei maga.
Surve muutusteks on juba olemas. Maailma suurimate kapitalipakkujate investeerimis- ja krediidipoliitikate kaudu on see võtnud praktilise vormi. Näiteks ligi 7 triljonit eurot varasid haldav maailma suurim investeerimisfond BlackRock on järsult suurendamas nõudmisi oma portfellis olevatele ettevõtetele kliimaprobleemidega võitlemiseks. Lähemalt otsides on ka mõnda Eesti suuremat ettevõtet finantseerinud Euroopa Investeerimispangast saamas sisuliselt Euroopa kliimapank, kus kliimaga seotud finantseerimisprojektide maht peaks suurenema 50%-ni kogu portfellist. Sarnaselt on üha enam mõtlemas globaalsed suurpangad. Ainult aja küsimus on, kui muutuste surve järgmise taseme tegijate kaudu Eestisse jõuab.
Eesti kliimaeesmärgid pärinevad 2015. aastal ÜROs sõlmitud Pariisi kliimaleppest, millest tulenevalt pandi paika Euroopa Liidu kliimastrateegia aastaks 2050. Seda on omakorda täiendatud Euroopa Komisoni roheleppega, mida presenteeritakse kui Euroopa uut kasvustrateegiat ning mille elluviimist peaks toetama 1 triljoni euro suurune investeeringute maht. Hoomamatult massiivsete numbrite taustal suurendatakse koheselt ka lähiaastate rahastust.
Eesti otsustas Euroopa Liidu kliimastrateegiat toetada valitsuse eelmise aasta oktoobri otsusega, millega võeti eesmärgiks saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalne ehk kasvuhoonegaaside nullilähedasi heitkoguseid tekitav majandus. Stockholmi Keskkonnainstituudi uuringute kohaselt vajab Eesti taolise majanduse saavutamiseks hulga investeeringuid. Täpne summa pole isegi oluline, kuivõrd on kindlasti muutumas, küll aga on oluline järeldus, et kaks kolmandikku nendest investeeringutest tuleks teha erasektoril. Teisiti väljendades peab erasektorist tulenema ka suur osa kasvuhoonegaaside vähendamisest.
Eelnevast järeldades pole Eesti erasektori jaoks küsimus enam valmistumise vajalikkuses, vaid selle kiiruses. Institutsionaalsete rahastajate mõttemalli muutust koos suuremahuliste eelarveliste stiimulite, täiendavate regulatsioonide ning tarbija käitumise muutusega tasub võtta kui lähiaastate tõsiasja.
Ühendatud motivatsioon
Valitsuse otsusega on riik võtnud kliimaneutraalse majanduse saavutamisel endale eesmärgi, mille suuresti peab täide viima erasektor. Valemisse mahuvad ka pangad, kuivõrd arvestatav osa erasektori investeeringutest on finantseeritud pankade poolt. Kui juurde lisada, et Euroopa Liidu rohelepe näeb ette, et suur osa kasvuhoonegaaside vähendamisest tuleneb hoonete paremast energiatõhususest ja transpordisektori heitmete vähendamisest, siis ehkki eraisikud pole antud juhul peamises fookuses, on ka viimaste puhul suurem osa eluasemeid ja sõidukeid finantseeritud just pankade kaudu. Seega on ka pankadel oma roll tulemuste suunamisel. Eriti puudutab see Eestit, mis on üks panganduskesksemaid riike Euroopas, st muude finantseerimisallikate maht võlakirjaturu, börsi ja institutsionaalsete investorite näol on keskmisest madalam ning viimaste puhul isegi langev.
Järelikult tuleb kliimaneutraalsuse saavutamiseks siduda terviklikult riigi, ettevõtete ja pankade motivatsioon teemaga tegelemiseks. Seejuures võivad need motivatsioonid erineda, oluline on omavaheline põimumine.
Riigi puhul on motivatsiooni leidmine kõige lihtsam. Valijate hääled, antud lubadused ning vajadus seista Eesti keskkonna ja arengu eest tervikuna nõuavad teemaga tegelemist. Riik üksi saab vähe teha, sest eesmärkide saavutamine on jäetud ettevõtjate õlule. Ehkki mitmelegi ettevõtjale lähevad oma tegevuse kõrvalmõjud korda ka praegu, on suuremahulise muutuse saavutamiseks vaja pakkuda finantsilisi stiimuleid. Lõpuks vastutab iga ettevõtte juht ka omanike ees. Sellised stiimulid võivad tuleneda otsetoetustest riigi või ELi poolt, aga ka pankade finantseerimistingimustest. Seeläbi soodustatakse uute ja vajalike, kuid ka kallimate ja algusfaasis tihti riskantsemate investeeringute tegemist.
Pangad omakorda peavad finantseerimisotsustes üha enam jälgima ettevõtete tegevuse keskkonnamõjusid. Siin on ootused selgelt kasvamas, tulenedes klientide ja avalikkuse tähelepanust, aga tulevikus ka üha rohkem panganduse regulatsioonidest ja järelvalve tegevusest. Lisaks on mõistlik eeldada, et isegi taolise surveta läheb pangas töötavatele inimestele nende otsuste mõju korda. Ometi on pangandussektoril üksi keeruline ühendada vajalike keskkonnainvesteeringute suuremahulist ja soodsat finantseerimist ning asjaolu, et riskianalüüsi tehes on taolised investeeringud kallimad, tehnoloogia uus ning tihti ajalooliselt tõestamata. Sellisel juhul erasektor ei taotleks ning pangad ei finantseeriks piisavas mahus vajalikke investeeringuid.
Siin on riigil reaalne võimalus kaasa mõelda, luues näiteks KredExi kaudu suuremahulise riikliku käendusprogrammi. Taolise programmi toimimise parim tõestus on ajalugu. Analoogselt on KredEx viimase kümne aasta jooksul käendanud üle 3 miljardi euro pankade laenusid, mida pangad oleks kõrgema riski tõttu jätnud tegemata või teinud väiksemas mahus. Möödunud aasta lõpu seisuga on selliste KredExi poolt käendatud laenude jääk ligi 1 miljard eurot, mis on võrreldes pankade poolt ettevõtetele laenatud 7,3 miljardiga arvestatav osa. Märkimisväärne on, et KredExi tegevus ei lähe riigile midagi maksma, viimase kümne aasta jooksul on kokku teenitud ligi 8 miljoni euro suurune kasum. Tegemist on vajaliku võrdlusega mõistmaks, kuidas ilma sisuliste kuludeta oleks riigil võimalik käendusprogrammi abil vajalikke investeeringuid pankade kaudu suunata. Pankadele tähendaksid taolised käendused laenude paremat tagatust ja madalamat kapitalikulu, mistõttu saaks selle võrra suurendada vajalike investeeringute mahtu ja riskisust.
Nii oleks riik loonud erasektorile finantsilise stiimuli. Senise kogemuse pealt oleks kulu maksumaksjale olematu, aga potentsiaalselt miljardite eurode väärtuses investeeringute teostamisel loodaks erasektoris töökohti ja tasutaks riigile maksutulu. Investeeringute aluseks peaks olema tingimus, et need aitaksid kliimaeesmärkide täitmisele kaasa. See ei pea tähendama, et kõik selle programmi raames tehtud investeeringud oleksid „rohelised“, vaid et liikumise trend oleks õiges – inimtekkeliste kasvuhoonegaaside vähendamise – suunas.
Mida mõõdad, seda saavutad!
Riigi, erasektori ja finantseerijate motivatsioon on ühendatud. Edasi tekib paratamatult küsimus, et kuidas seda kõike mõõta. Mõõtma aga peab, sest ilma mõõtmiseta ei tea tulemust. Siinkohal mõned suuremad ettevõtted juba kogemust omavad ning ka panganduse planeeritavaid regulatsioone jälgides selgub, et ettevõtete krediidiotsuste tegemisel võib sellise analüüsi teostamine muutuda tulevikus kohustuslikus.
Taoliseks, nimetame seda tinglikult ettevõtte tegevusega kaasnevate kasvuhoonegaaside, mõõtmiseks on vaja koguda andmeid. Esmapilgul laialivalguva ülesande saab raamistada, kui võrdlusena mõelda kasumiaruandes toodud kulude grupeerimisele. Nii nagu kasumiaruandes on tootmisega seotud kulud toodud omaette real, on võimalik mõõta ka otsese tootmisega ning selle all tootmiseks kulunud energiaga tekkivaid süsihappegaasi emissioone. Nii nagu kasumiaruandes on inimestega seotud tööjõukulud grupeeritud eraldi, on võimalik mõõta nende inimeste töise tegevusega seotud kaudseid (ärireisid, paberikulu) emissioone. Selliselt liikudes on võimalik kaardistada kõik tootmisega seotud heitmete allikad, ehkki iga grupi all võib olla kümneid ridu.
Esimene probleem tekib reeglina kaudsete emissioonide hindamisel, näiteks tarnijatelt ostetud kauba või teenuste puhul. Siin on lahenduseks tarnija-poolne oma toodetega seonduva mõõtmine.
See on esimene erinevus kasumiaruande kategoorias mõtlemises. Kui ühiku toomiseks kulutatud eurod kajastatakse ka seda toodet ostnud ettevõtte kuluaruandes, siis ühiku tootmiseks tekkinud emissioone ei peagi ostjale edasi andma, sest need on juba tehtud ja arvesse võetud. Kõrvalpõikena võib ettevõtte kompenseerimise tegevusena olla toote süsihappegaasi bilanss ka positiivne, mis annab sellistele ettevõtetele tulevikus konkurentsieelise. Loomulikult eeldab tulemus, et nii tarnija ise, aga sealt edasi mõeldes ka suurem osa Eesti olulistest ettevõtetest mõõdaksid oma tegevust. Esialgu jääks kõrvale nö tuleviku vaade ehk toodete kasutamise või eluea lõppfaasis tekkivad emissioonid, aga alustuseks piisab ka taolisest ülesande püstitusest.
Jah, sellise olukorra saavutamine võib aega võtta aastaid ning esimeste mõõtmiste puhul on tulemuseks hunnik puuduva infoga punaseid ridu. Ilmselt oli taoline olukord ka esimeste kasumiaruannete puhul, kus ühe ettevõtte initsiatiivi ja praktiliste lahendustega liitusid hiljem järgmised. Ka raamatupidamisstandardid on pidevas arenemises, kuid sellest hoolimata suudetakse kõikidel tegevusaladel toimetavate ettevõtete kulud ära mahutada paarile kasumiaruande skeemile. Sarnaselt oleks võimalik saavutada olukord, kus olulisemad ettevõtted oma tegevusega kaasnevaid kasvuhoonegaase standardiseeritud kujul mõõdaksid.
Euroopa finantseerijatega kokku puutunud suurettevõtted teevad taolist mõõtmist juba praegu, teised eesrindlikumad ettevõtted aga tihti vabas vormis ja isemoodi. Välja tuuakse kohad, mida on mõõdetud, ehkki tihti on olulisemad mõõtmata jäänud kohad. Kui tulemusi oleks võimalik esitada ka ühte kesksesse andmebaasi (nagu kasumiaruannet esitatakse Äriregistrile), oleksid need kättesaadavad ka avalikkusele.
Eesti unikaalsus joonistuks selgelt välja. Tuhat ettevõtet, sh kogu pangandussektor, moodustavad sisuliselt 90% majandusest. Kui erasektor astuks väikese sammu, saaks Eesti esimese riigina maailmas näidata eeskuju kogu majanduse mõõtmisel ja seda konkreetselt ettevõtete tasemel. Eesmärgi saavutamiseks ei ole vaja riigipoolset survet, vaid keskkonna loomist ja finantsilist motivatsiooni. Kliimaeesmärkide täitmine võiks olla ühispingutus, kus tarbija hääletab oma tarbimisotsustega, ettevõte reageerib vajalike investeeringutega, mida pank finantseerib ja riik toetab. Seda kõike peaks olema võimalik mõõta, ainult nii saab eesmärkide täitmisele hinnangut anda. Mida aga mõõdad, seda saavutad!
