FinanceEstonia kogumispensioni töögrupi juht Kristjan Tamla kirjutab, et augusti alguses riigikohtus toimunud ja palju tähelepanu saanud avalikul arutelul jäi märkamatuks kolm olulist detaili, mis selle tulemust oluliselt mõjutavad.
Põhiseadus ja selle tõlgendamine nõuab tugevaid spetsiifilisi õigusalaseid teadmisi. Seetõttu ei püüa ma anda hinnangut sellele, kas kogumispensioni reformiga välja pakutud muudatused on põhiseaduspärased või mitte, vaid toon toimunud arutelust välja kolm tähelepanekut, mis vaatamata selle laiale kajastusele pole siiani suurt tähelepanu saanud.
Esiteks, arutelu pensionisüsteemi üle toimus ilma ühtegi pensionisüsteemi tervikuna mõistva eksperdita. Kõik Riigikohtus avalikul arutelul olnud osalejad on oma valdkonnas pädevad asjatundjad, kuid saalist oli puudu inimene, keda saaks pidada pensionisüsteemi eksperdiks. Näiteks sotsiaalkindlustuse valdkonda süvitsi tundev spetsialist või vastava akadeemilise taustaga inimene. See oleks aidanud arutelu sisukamaks muuta.
Teiseks, kes eksib? Rahandusministeerium koostas kogumispensionide reformi seadusele põhjaliku seletuskirja. Selle ühe osana viis ministeerium läbi arvutused, kus võrdles 2020. aastal pensioniikka jõudnud inimeste pensione. Nende arvutuste tulemused on toodud seletuskirja tabelis nr 4. Sellest selgub, et II sambaga liitunud inimese pension on suurem nii keskmisest madalamat kui ka kõrgemat palka teenivate inimeste puhul. Veelgi enam, II sambaga liitunud inimese pension ületab II sambaga mitteliitunud inimese pensioni isegi siis, kui II sambas puuduks täiendav 2% suurune sissemakse. Selle taustal on kummaline kohtuistungil kõlanud väide, et II sammas on pensione vähendanud. Keegi peab siin eksima.
Ja viimaks tekitab mõistmatust kimbatus anda selge vastus küsimusele pikaajaliste ja lühiajaliste investeeringute tootlusest. Vastamaks küsimusele, kas pikaajalised investeeringud on üldjuhul tulusamad kui lühiajalised, ei ole vaja minna rahandusteooria kõrgematesse tasemetesse või keerulisse finantsmatemaatikasse. Täitsa piisav on Eesti rahandussektoris toimuva vaatlemine.
Toon kaks väga lihtsat ja kergesti leitavat näidet:
1) Eesti Panga statistika järgi on krediidiasutuste hoiustelt makstav intress enam kui aastase tähtajaga hoiuste puhul kohati pea 10 korda kõrgem võrreldes alla kolme kuu pikkuste hoiustega;
2) Riigikassa andmetel emiteeris Eesti riik tänavuse aasta kevadel kahel korral lühiajalisi (tähtajaga 6 kuud kuni üks aasta) ja ühel korral pikaajalisi (tähtajaga 10 aastat) võlakirju. 10-aastaste võlakirjade intress kujunes positiivseks (0,235%), samal ajal kui lühiajaliste võlakirjade keskmine intress jäi kõikide emissioonide puhul nullist allapoole (-0,141%…-0,296%).
Kuigi Riigikohtus toimunud arutelul jäid mitmel korral kõlama erinevad värvikad näited, millel pensionisüsteemi tulevikuga suurt pistmist pole, tuleb siiski toimunud debati üle kokkuvõttes rõõmu tunda. Lõpuks ometi jõuti järgnevateks aastakümneteks väga suurt mõju omava seaduse puhul sisuliste punktide analüüsimiseni. Seni oli erinevate osapoolte ettepanekute vaagimine selle seaduse väljatöötamise protsessis vaid formaalse iseloomuga.
