Eesti Panga (EP) nõukogu on asunud valima järgmist keskpanga presidenti. Kuna keskpank vastutab lisaks rahapoliitikale ka finantsstabiilsuse ja raharingluse korraldamise eest ning EP president on ka Finantsinspektsiooni nõukogu liige, siis on kogu meie sektorile ja liikmeskonnale oluline, kes alates järgmisest suvest keskpanka juhib.
Nelja tugeva kandidaadi hulgas on ka pikaaegne FinanceEstonia juhatuse liige Andrus Alber. Esitasime talle sel puhul kolm küsimust.
Eesti Panga üks olulisemaid rolle on loomulikult osalemine euroala rahapoliitika kujundamisel. Viimasel paaril aastal on euroala intressid liikunud väga suure amplituudiga nullist 4%ni ja siis alla 2% juurde. Kas nii saab olema ka edaspidi?
Selle aasta kevadel valminud Euroopa Keskpanga strateegia analüüsis tõdeti, et inflatsiooni eesmärgina on 2% endiselt kohane, kuid üks läbivaid järeldusi oli, et ettevaates on maailmas palju ebakindlust. Seetõttu muutub inflatsioon tõenäoliselt palju volatiilsemaks. Muuhulgas sunnib pakkumispoolne ebakindlus ettevõtteid senisest sagedamini hindu muutma ja kuna hindu kiputakse kergemini tõstma kui langetama, siis võib inflatsioonisurve tulevikus taas kasvada. See kõik nõuab ka meilt eurosüsteemi osalistena põhjalikumaid analüüse ja riskistsenaariumide koostamist ning vajadusel intressiotsuste teemal veelgi aktiivsemat kommunikatsiooni avalikkusega.
Avalikkusele ehk enim nähtav Eesti Panga roll on raharingluse korraldamine. Selles vallas toimib kõik vist hästi?
Eelmise aasta lõpus liikus Eestis 88% pankadevahelistest maksetest vaid mõne sekundi jooksul välkmaksena, samas kui Euroopa Liidu keskmine näitaja oli vaid 20%. Seega oleme selles vallas esirinnas. Ja sularaha kättesaadavusega ei ole ka olnud probleeme. Lähiaastate vaates on kolm valdkonda, kus tuleb kindlasti fookust hoida.
Esiteks digieuro projekt. Hiljemalt 2026. aasta lõpuks otsustavad Euroopa rahandusministrid, Euroopa Parlament ja Euroopa Keskpank, milline saab olema digieuro õiguslik raamistik. Tõenäoliselt liigutakse seejärel edasi juurutusfaasi. Vähemalt jäi mul selline mulje hiljuti Eesti Pangas toiminud samateemalisel konverentsil.
Teiseks sujuv arvelduste ja sularaha ringluse kui elutähtsate teenuste korraldamine kriisiolukordades. Selle nimel on juba mitmeid aastaid astutud konkreetseid samme, sealhulgas võrguühenduseta kaardimaksete arendus, mis on juba testimisel mitmetes kriisipoodides, -tanklates ja -apteekides.
Kolmandaks erinevate virtuaalvääringute osakaalu kasv rahavusvahelistes arveldustes. Oodatakse, et stabiilsusvääringute (stablecoins) üleilmne turg kasvab viie aastaga tänaselt 250 miljardilt USDlt 2-3 triljoni USDni. See võib hakata mõjutama inimeste ja ettevõtete vaheliste maksete teostamist.
Keskpanga üheks ülesandeks on ka valitsuse nõustamine. Värskelt liikus Riigikokku järgmise aasta eelarve. Mis mõtteid see sinus tekitas?
Lisaks keskpangale annab valitsusele nõu ka eelarvenõukogu, mille asejuht ma kümme aastat olin. Pean tõdema, et mitmed varasemad tähelepanekud ja soovitused kehtivad ka täna. Ajutine eelarve puudujääk on arusaadav kriiside ajal, aga meil on puudujääk kestnud juba palju aastaid. Ka ajal, kui meil oli majanduskasv. Ettevaates eeldame samuti majanduskasvu taastumist, aga eelarve puudujääk püsib. Seega tekib paratamatult küsimus, et kui majanduskasvu ajal ei saa me hakkama puudujäägita, siis millises majandussituatsioonis me saame? Ei tahaks, et Eesti liigub Prantsusmaa mudeli suunas, kus sõltumata majanduse olukorrast on juba üle 50 aasta olnud igal aastal eelarve puudujääk, sest alati on olemas sobivad vabandused, miks tasakaalu ei saavutata. Ehkki vähem drastiliselt, on eelarve tasakaaluga pikaajalisi struktuurseid probleeme paljudes riikides. Me ei tohiks sama rada minna.
