Eesti majanduse konkurentsivõime on viimastel aastatel halvenenud, kuid see ei ole paratamatus, ütleb FinanceEstonia juhatuse esimees Kaarel Ots. Tema hinnangul sõltub Eesti edasine käekäik eelkõige sellest, kas suudame teha otsuseid, mis loovad ettevõtetele rohkem võimalusi ja annavad inimestele kindlustunnet. Kapitaliturg mängib siin võtmerolli – see on majanduse vereringe ja riigi majandusjulgeoleku küsimus.

Intervjuus räägib FinanceEstonia uus juhatuse esimees lähemalt veel sellest, kuidas börs peegeldab inimeste kindlustunnet, millised on Euroopa suurimad väljakutsed ning kuidas Eestil on võimalik määramatusega toime tulla. Juttu tuleb ka kapitaliturgude rollist, rahvusvahelisest mainest ja sellest, milliseid samme ootab Ots riigilt ning FinanceEstonia enda rollist fookuse hoidmisel.

Oled öelnud, et börs on majanduse peegel. Mis sealt peeglist praegu vastu vaatab?

Täpselt see, mida enamik inimesi ka tunnetab. Sageli tundub erinevaid majanduse üle peetavaid arutelusid kuulates, et elatakse täiesti erinevates maailmades. Üks ütleb, et kõik on kõige paremini, teine aga, et kõik on halvasti. Selline vaidlemine on võtnud koomilisi mõõtmeid, ja mitte ainult poliitikute seas.

Kõige olulisem on see, kuidas inimene ise oma olukorda näeb. Ma ei tea ühtegi inimest, kes ütleks, et elu ei ole kallimaks läinud või et väljavaade on väga hea. See on kestnud vähemalt viimased kolm aastat. Kas hinnatõus on olnud 40, 45 või 55 protsenti, ei olegi nii oluline – fakt on, et Eesti konkurentsivõime on selle aja jooksul halvenenud.

Psühholoogiliselt võrdleme end alati teistega. Nii nagu inimene hindab oma hakkamasaamist naabrite või lähedastega võrreldes, vaatab ka riik, kuidas tal läheb teiste kõrval. Paraku näitavad faktid, et meil on läinud halvemini.

Sageli räägitakse, et ei tohi end vinguda vaesemaks – ka selles on oma tõetera sees. Robert Shilleri raamat Narrative Economics selgitab hästi, kuidas inimeste loodud narratiivid võivad mõjutada ka majandust. Hea näide on ligi saja aasta tagune Ameerika suur depressioon. Inimesed hakkasid uskuma, et raha ei tohi kulutada, ja see pikendas kriisi, kuigi objektiivselt oleks võinud juba tarbimist taastada. Narratiiv muutis inimeste käitumist.

Seega jutud ja mõtlemine mõjutavad palju, aga teod veelgi enam. Ja meie majandus on täna halvemas seisus just seetõttu, et languse ajal tehti halbu otsuseid – näiteks maksutõusud, mis on praegust olukorda süvendanud.

Kuidas see kõik börsil peegeldub?

Kui Ameerikas veavad viimastel aastatel börsiindekseid tehnoloogiaettevõtted, eriti need, kes panustavad tehisintellekti, siis Eestis on olukord teistsugune. Meie börs ei ole otsene majanduse läbilõige, vaid pigem peegel, mis näitab inimeste kindlustunnet.

Enamiku meie börsi käibest annavad jaeinvestorid. Ja kui inimestel on tunne, et elu on läinud kallimaks ja teadmatus kasvab, siis nad on oma investeeringutes ettevaatlikud. Maksuarutelud on hea näide: kord räägitakse, et mõni uus maks tuleb, siis jälle, et ei tule. Selline segadus suurendab ebakindlust ja teeb investorid ettevaatlikuks.

See on üks põhjus, miks meie turg ei ole piisavalt arenenud – jaeinvestorid on küll aktiivsed, aga teadmatus paneb ka neid investeerimisotsuseid edasi lükkama.

Määramatus ilmselt oli, on ja jääb. Mis võiks olla lahendus, et Eesti majandus uuesti kasvama panna?

Tõsi, määramatust on alati olnud. Ka 50–60ndatel külma sõja ajal räägiti määramatusest. Daniel Kahneman on öelnud, et kipume üle hindama oma arusaamist maailmast ja alahindama juhuse rolli. Ja nii ongi! Praegu on määramatus muidugi suur, aga see ei kao kuhugi. Tuleb õppida sellega elama ja kohanema.

Millised on Euroopa suurimad väljakutsed sinu hinnangul?

Esiteks julgeolek. Eestiski on räägitud aastaid ning hoiatatud pikka aega Euroopa otsustajaid, et Venemaa on oht, aga miks me siis ise ei investeerinud ega laenanud varem, et vajalikud kulutused teha? Nüüd on järjekorrad relvastuse ja varustuse ostu, ka hinnad on nõudluse tõttu üles läinud. See on küll tagantjärele tarkus, aga varem oleks pidanud tegutsema, kui kõik endale nii selge oli.

Teiseks konkurentsivõime langus. Euroopa on USA-st selgelt maha jäänud – ettevõtted ei suuda sammu pidada, riigid on võlgades ja rahvastik vananeb. USA toetab oma innovatsiooni ka riiklikult, Euroopas aga pole sammu suudetud hoida.

Kolmandaks rohe-eesmärgid. Euroopa seadis endale maailmajaona väga ambitsioonika süsinikuneutraalsuse sihi, aga samal ajal ei arvestatud, et see vähendab tema enda konkurentsivõimet. Seni, kuni ei mõisteta, et süsinikuneutraalsus ja konkurentsivõime ühte lausesse ei mahu, on probleem alles.

Kõik need tegurid – julgeolek, konkurentsivõime, rohe-eesmärgid – süvendavad määramatust ja teevad olukorra keerulisemaks.

Eesti on pisike osa Euroopast. Kas meil on ruumi eristuda ja oma majandust kuidagi ise elavdada?

Jah, meil on võimalik valed otsused tagasi pöörata, näiteks maksupoliitikas. Samuti võiksime laenuraha suunata rohkem investeeringutesse, mitte jooksvate kulude katmiseks.

Üks võtmesõna on kapitaliturg. Seda on aastaid rõhutatud, et kapitaliturg on majanduse vereringe, vähemalt sama oluline kui pangandus. 2008. aasta kriis näitas, kui haavatav on pangalaenukeskne süsteem. Eesti koos teiste Balti riikidega ja tegelikult pea kogu Ida-Euroopa said eriti valusalt pihta, sest sõltusid liigselt pankadest.

Mario Draghi ütles juba 2016. aastal, et majandus vajab rohkem kui üht rahastuskanalit ja kapitaliturg on selleks vajalik „tagavararatas“. Kuid aastaid hiljem on Euroopas pilt sama – 75% rahastusest tuleb endiselt pangalaenudest. Eestis on küll aastate jooksul tekkinud mitmed erakapitalifondid ning börs on palju laiapõhjalisem, aga üldpilt pole palju muutunud.

Seega tugev kapitaliturg muudab meid kriisides vastupidavamaks?

Kui kriisis pangad tõmbuvad tagasi ja muid rahastusvõimalusi ei ole, saavad ettevõtted väga valusalt pihta. Mida rohkem võimalusi kapitali kaasata, seda kindlam majandus. Suurem ja likviidsem kapitaliturg meelitab ka välisinvestoreid. Lisaks saavad eraisikud oma sääste kasvatada. Kui kapitaliturg on õhuke, siis jäävadki nii inimesed kui ettevõtted ilma headest võimalustest.

Kui palju loeb siinkohal rahvusvaheline maine ja indeksitesse kuulumine?

Väga palju. MSCI jagab riigid kolme kategooriasse: arenenud (developed), arenevad (emerging) ja ääremaa (frontier). Eesti on tänini selles viimases kategoorias, peamiselt seetõttu, et meie ettevõtted on väga väikesed.

Miks see oluline on? Sest ligi 85% maailma investeerimisfondidest jälgib MSCI indeksit. Ja passiivse investeerimise maht kasvab – lähiaastatel võib üle veerandi kogu rahast liikuda passiivselt. Ääremaa ja arenevate riikide vahel on aga üle 200-kordne erinevus. Raha liigub sinna, kus on suuremad turud.

Hea uudis on see, et 2023. aastast pandi Eesti, Läti ja Leedu MSCI indeksisse ühiselt kokku. See tähendab, et liikumine järgmisele tasemele on lihtsam, sest kriteeriumid arvestavad nüüd kogu regiooni. 2025. aastal lisati meile ka märge advanced frontier markets – tunnustus, et oleme avatud välisinvestoritele nagu arenenud riigid, kuid meie turg on lihtsalt liiga väike.

See näitab, et meid on märgatud. Nüüd on vaja, et riik seda teadvustaks ja annaks oma panuse – näiteks riigiettevõtete börsiletoomise või võlakirjade pakkumise kaudu koduturul.

Riigiettevõtete börsiletoomisest on räägitud aastaid. Mis seis sellega täna on?

Sisuliselt pole midagi juhtunud. Jah, turule on toodud osalus Tallinna Sadamast ja Enefit Greenist, aga sellega ongi kõik. Riik võiks siin selgemaid samme astuda.

Kapitaliturul on riigi roll oluline. Kõike ei saa riik teha, aga vähemalt saab ta ise oma ettevõtteid börsile viia ja seeläbi turgu elavdada. See oleks selge signaal nii kodu- kui ka välisinvestoritele. Samuti muudab see ettevõtete juhtimise läbipaistvamaks ja kvaliteetsemaks – nii nagu nägime Tallinna Sadama ja Enefit Greeni puhul.

Teiseks on vaja riiklikku strateegiat. Näiteks Lätis ja Leedus on konkreetsed plaanid kapitaliturgude arendamiseks. Eestis peaks poliitikud ütlema, et see on riigi majandusjulgeoleku küsimus. Jutt kapitaliturgude olulisusest kõlab tegelikult juba aastaid, aga tegusid ei ole järgnenud. Toon näiteks mõned väljavõtted FinanceEstonia 2017. aastal toimunud seminarilt “Kas me oleme midagi maha maganud?”:

“Pangandus võib meil olla ükskõik kui tugev, aga ta on ikkagi kogu süsteemi üks jalg ja ühe jala peal võib väga hästi seista, aga joosta ei saa. Kapitaliturg on see, mis paneb raha kiiremini liikuma.”

“Mida mitmekesisem on finantsteenuste sektor, seda arenenum on kogu riigi majandus. Eesti murekoht just suuresti siinse finantsteenusteturu liigses ühekülgsuses ongi. Selle muutmiseks saab riik palju ära teha, näiteks tekitada investeerimishuvi nii välis- kui ka kohalikes investorites. Ükski välisfond ei tule siia ainult ühe ettevõtte pärast.”

“Investoritele on vaja anda selge signaal kapitaliturgude elujõulisusest ja tuua turule instrumendid, kuhu investeerida. Riigil on täna siin selgelt oma roll täita.”

Need mõtted on aktuaalsed ka täna. Tahaks loota, et siit edasi kaheksa aasta pärast ei pea endiselt küsima, kas oleme midagi maha maganud, vaid järgnevad ka reaalsed sammud.

Kui palju pidurdab majandust ja finantssektorit liigne bürokraatia?

See on kindlasti probleem. On isegi ütlus, et USAs tegeletakse innovatsiooni, Hiinas kopeerimise ja Euroopas bürokraatiaga – ja reegleid tekib aina juurde. Eesti seisukohalt rõhutaksin, et ei ole vaja kõike pimesi Euroopast üle võtta, aga bürokraatiamasinal on kalduvus end ise juurde toota.

2008. aasta kriisile järgnes Euroopa Liidus mitmeid algatusi kapitaliturgude arendamiseks, näiteks loodi erakapitalifondid. Hiljem nihkus fookus aga mujale, näiteks rohepöördele ja kapitaliturgude liit (CMU) jäi samuti sisuliselt soiku. Alles viimastel aastatel, kui võlad ja intressid kasvasid, mõisteti taas, et kapitaliturge on vaja. Nii muudeti CMU ümber Saving and Investment Union’iks (SIU), mille eesmärk on suunata eurooplaste kontodel seisev raha Euroopa ettevõtetesse. Kahjuks kiputakse Euroopas tegudeni jõudma alles siis, kui häda on juba majas.

Finantssektori vaates ootab lähiajal ees veel üks oluline muutus. Finantsinspektsioon otsib uut juhti. Milline peaks olema regulaatori roll pidevalt muutuvas maailmas?

Ühe panga riskijuht ütles kunagi, et risk on maksimaalselt maandatud siis, kui ühtegi laenu välja ei anta. Ma leian, et iga hinnaga ei ole tarvis luua olukorda, kus risk peab olema null. Kui ükski projekt läbi ei lähe, siis oleks see küll saavutatud, aga pikemas perspektiivis arengut ka ei toimuks. Sama on regulaatoriga. Finantsinspektsioon peaks olema näoga ettevõtluse poole: mõtlema kaasa, kuidas finantssektor saaks areneda ja mis kasu sellest majandusele tõuseb. Raha tuleb ikkagi ettevõtlusest, mitte riigieelarvest. Kui ettevõtlusel on rohkem rahastuskanaleid, on see positiivne kogu majanduse vereringele. Seega regulaatori väljakutse ongi mõista, kuhu sektorid liiguvad. Mõni liigub kiiremini, kui reaalne elu järele tuleb – ja siis tuleb otsustada, kas seda on vaja pidurdada või hoopis toetada.

Oled nüüd FinanceEstonia juhatuse esimees. Millist muutust organisatsioon vajab?

Minu arvates on FinanceEstonia muutunud aja jooksul väga laiapõhjaliseks. Seepärast tasuks suunata taas rohkem tähelepanu tagasi vundamendile. Meil on täna rohkem valdkondi esindatud kui kunagi varem ning töögrupid toimivad hästi. Aga aeg-ajalt on vaja fookust sättida ja küsida, kas tegeleme õigete asjadega. Oluline on eristada, kus on pidev ja pikaajaline töö ehk kapitaliturud kui vundament ning kus tuleb reageerida agiilselt lühema perioodi jooksul, näiteks mõne valdkonna seadusandluse muudatustele. Katki pole midagi, aga fookuse hoidmine ja paindlikkus on vajalikud. Meie ligi sada liiget panustavad juba täna jõuliselt ja see ongi meie tugevus.