Praeguse valitsusliidu programmis ehk koalitsioonileppes (2023-2027) sisaldub punkt, mille kohaselt soodustatakse inimeste pensioniks kogumist. Kirja on pandud siht analüüsida võimalusi teise ja kolmanda pensionisamba paindlikumaks tegemiseks ning anda võimalus tööandjapensioni loomiseks. 

Aasta alguses realiseerus viimase 20 aasta suurim positiivne muudatus kogumispensioni süsteemis – inimesed saavad esitada avaldusi teise pensionisamba suuremate maksete tegemiseks. Selle väga positiivse arengu tuules on põhjust liikuda edasi ka tööandjapensioni loomisega, et see ei jääks vaid lubaduseks koalitsioonilepingus.

FinanceEstonia kogumispensioni töörühma juhi ja LHV Varahalduse juhatuse liikme Joel Kukemelki sõnul on teise sambasse suuremate sissemaksete avalduse esitanud juba üle 21 000 inimese. “Maksemäära tõstmise avaldust on aega teha novembri lõpuni, seega veel jõuab igaüks selle otsuse teha. See on juba vana tõde, et tulumaksusoodustusega investeeringud tasub võimalikult suures osas ära kasutada ja seda sissetulekust sõltumata,” ütleb Kukemelk.

Sellega viitab ta asjaolule, et ehkki tulumaksumäär tõuseb Eestis uuest aastast kahe protsendipunkti võrra, siis lisandub kõigile ka 700 eurone igakuine tulumaksuvabastus. Selline maksuvabastus tõstab inimeste netopalka ning seetõttu saab enamus inimesi tõsta oma teise samba maksemäära netopalgas kaotamata.

Paraku ei piisa sellest Kukemelki hinnangul siiski veel pensionivaesuse kaotamiseks. Inimeste endi panusele lisaks on vaja ka tööandjate panust. “Tööandjapensioni loomiseks on vaja jõuda kokkuleppele, et tööandja tehtud pensionimakse pealt ei korjataks pensionikindlustuse maksu, millega kaoks tööandjal mõte selliseid pensionimakseid teha. See tähendab, et 33%lise sotsiaalmaksu asemel tuleks rakendada 13%list tervisekindlustuse maksu, mis tooks lisaraha tervisekassasse ja aitaks suurendada inimeste pensione,” soovitab Kukemelk.

FinanceEstonia kogumispensioni töögrupi juhi sõnul ollakse seda riigi tasandil ka tõsiselt arutamas ning enne jaanipäeva peaks teema valitsuse lauale otsustamiseks jõudma. Lisaks on veel mitmeid lahtisi küsimusi, näiteks see, millal tööandjapension jõustuks ja mida riik oma töötajatega sel juhul teeks – kas liidaks süsteemiga kõik või osa, kohe või hiljem, madalama või kõrgema maksemääraga.

Nii nagu spordikompensatsiooni pakkumine on tööandjatele vabatahtlik, oleks seda ka tööandjapension. Riigi otsustada oleks vaid see, mis tingimustel tööandja neid hüvesid töötajatele pakkuda saab. Kukemelk usub, et kui luua mõistlikud tingimused, siis hakkab iga aastaga järjest rohkem tööandjaid tööturul konkurentsis püsimiseks vabatahtlikult seda oma töötajatele pakkuma. “Näiteks Rootsis ei ole sisuliselt mõtet tööpakkumist töötajale saata, kui tööandjapension pole osa pakutavast hüvede paketist,” lisab ta.

Kokkuvõtvalt loodab Kukemelk, et tööandjapension, mille loomist on Eestis oodatud juba kaks aastakümmet ja mis aitaks Eestist pensionivaesuse tulevikus välja juurida, ei takerduks täna riigieelarve lühiajaliste rahastusprobleemide keerisesse. “Tuleks seista selle eest, et pikaajaliselt väga hea ja õige otsus ei jääks tegemata. Täna on kõik veel lahtine, kuid oluliste otsuste tegemise aeg on nüüd lähemale jõudnud.”