Viimase aasta kiire hinnakasv on jätnud sügava jälje Eesti inimeste rahakotti. Euribor on leidnud lühikese ajaga tee igasse vestlusesse ning võtnud paljudelt rahuliku ööune. Sellised muutused mõjutavad inimeste heaolu ja turvatunnet ning muudavad nad lihtsamaks sihtmärgiks populismile, loosungitele ja hirmutamisele. Finantsilist turvatunnet tundev kodanik suudab seevastu ise otsustada ja kriitiliselt mõelda, ta ei ole lihtne saak petuskeemidele ega laena end lõhki. Selle saavutamine peab olema loodava võimuliidu prioriteet, kirjutab FinanceEstonia juhatuse liige Reimo Hammerberg.
Kas finantsilise turvatundega on iga inimene, kellel on raha? Või keegi, kelle jaoks kogume sundkorras raha ning otsustame tema eest, kuhu see raha läheb? Julgen väita, et mitte kumbki. Selline kodanik kulutab võimalusel raha lihtsalt ära ning jõuame üsna kiiresti ringiga taas algusesse. Me oleme seda hiljuti näinud.
Turvatunne on inimesel, kes tunneb ja teab, et ta saab hakkama. Sellisel inimesel on eesmärk, plaan tegutsemiseks ja valmidus selle elluviimiseks töötada. Sellise kodaniku mõju julgeolekule on laiem – ta saab endaga rahanduslikult hakkama ning ta ei ole sihtmärk populistidele. Ta saab aru raha ajalisest väärtusest ja kogumise olulisusest ning võtab vastutuse oma tuleviku eest. Selline kodanik saab aru ka tuleviku nimel tehtavatest rasketest otsustest ning mis peamine, et rikkus nii üksikisiku kui ka riigi tasemel tuleb üldiselt vaid ühel viisil – investeerides.
Turvatunne on ohus ja see on risk julgeolekule
Viimastel andmetel elab Eestis üle 300 000 inimese suhtelises vaesuses, kõige kõrgem on suhtelise vaesuse määr Ida-Virus. Paarkümmend tuhat Eesti inimest kannatab sootuks absoluutset vaesust, mis tähendab, et nad ei ole võimelised end ise ära elatama. Ilmajäetuses elavaid inimesi ehk neid, kes ei saa endale mitmeid ühiskonnas levinud hüvesid lubada, on ligi 100 000. Tõenäoliselt tunneb suur osa nimetatutest, et neid on maha jäetud ning kui me sellega ei arvesta, paneme kaalukausile riigi julgeoleku.
Aga mida siis teha? Kas jagame kõigile helikopterilt raha ja olukord läheb paremaks? Ilmselt mitte, kuna turvatunnet suurendab see ajutiselt, kui üldse. Lisaks ei aita me selliselt toimides inimesi pikemas vaates hakkama saamisel. Toetustel on ühiskonnas oma koht, kuid see ei tohi asendada endaga hakkama saamist.
Teadmised ennekõike
Iga muutus ja lahendus algab probleemi teadvustamisest ning teadmiste hankimisest. Jutt on kodanike rahatarkusest ning säästmis- ja investeerimisharjumustest. Selles oleme aga võrreldes Skandinaaviaga alles lapsekingades.
Meil on küll investeerimisfestival ja -klubid, Investor Toomase konverents, aktiivsed väikeinvestorid ning rahvaaktsiad. Samas on see suhteliselt väike ring aktiivseid inimesi, kes liigub ühelt ürituselt teisele ning jagab oma rahavabaduse teekonda ja kogemust. See kõik on väga hea, aga oluliselt rohkem on neid, kes elavad peost suhu või on sattunud makseraskustesse ja võlgadesse. Mõneti sarnane olukord on rahvaspordi- ja tervisega, kus väike hulk heal tasemel rahvasportlasi liigub ühelt suusamaratonilt ning rahvajooksult teisele, samas kui ümberringi on iga viies inimene rasvunud ja iga kolmas ülekaalus.
Lava on valmis, tuleb tegutseda
Finantsiline turvatunne tähendab, et inimene on vaba otsustama ning on valmis ka vastutama tehtud otsuste eest. Vabadus on meil pärast pensionireformi rõhutatult olemas, ent vabadus ei tohi jääda tühjaks. See tuleb sisustada raamistikuga, kus inimestel on võimalik õppida, areneda ja tegutseda. See on koht, kus riik saab ja peab võtma initsiatiivi ning kaasama erasektorit. Alustada võiks nelja konkreetse sammu astumisest, mis saavad olema võtmeteemaks ka märtsi lõpus Eesti esimesel finantsjulgeoleku foorumil.
Esiteks, rahatarkust saab ja tuleb õpetada juba koolis ning teha seda integreeritult erinevate õppeainete raames. Teemast on räägitud palju, nüüd on oluline reform ellu viia. Olen kindel, et vähemalt käivitasmisfaasis on erasektori esindajad valmis riigile appi tulema, nii sisu loomise kui ka õpetamisega.
Teiseks, kooliprogrammi täiendamise vilju näeme tulevikus, kuid see ei aita juba töö- ja investeerimisealiste inimeste puhul. Kõige lihtsam on mõjutada tööealisi inimesi tööandjal, kuna ametipostil möödub suur osa ärkveloleku ajast. See on järgmine koht, kus riik ja erasektor saaks teha koostööd rahatarkuse teadlikkuse tõstmisel. Näiteks oleks riigil võimalik töötada välja sisu ja materjalid ning erasektoril see inimestele koos motivaatoritega kohale viia.
Kolmandaks, investeerimisharjumuse tekkimiseks on vajalik kohaliku kapitalituru ja noteeritud ettevõtete olemasolu. Kõige lihtsamini mõistetavad ning turvalisemad on investeeringud kodumaistesse ettevõtetesse. Esimese sammuna on oluline viia ellu riigiettevõtete börsil noteerimine.
Neljandaks, koos eelnevaga tuleks soosida töötajate kaasamist aktsia- ja osalusprogrammidesse. Selle kaudu õpivad inimesed mõtlema rohkem omandist, kapitaliturust ja pikaajalise väärtuse kasvust.
Otsustusjulgust uuele valitsusele
Ilminguid praeguse olukorra tõsidusest erinevate regioonide lõikes näitasid ilmekalt hiljutised valimistulemused. Usun, et koalitsioonikõnelustel osalejatel on tarkust teha vajalikke otsuseid. See tähendaks rahaasjadest teadlikuma ja endaga hakkama saava kodaniku kasvatamist läbi inimese elukaare ning teadlikku otsust mitte võtta seda kitsalt kui ainult pensioni turvalisuse, vaid kui riikliku julgeoleku seisukohast olulist teemat.
