19. märtsil 2020 kiitis Eesti Vabariigi valitsus heaks meetmete paketi koroonaviirusega kaasneva majandusliku mõju leevendamiseks. Suures osas kattub see teiste riikide poolt vastu võetavate abinõudega. Ühe meetme osas paistab Eesti aga teiste riikide hulgas erandina välja – selleks on paketis välja toodud kogumispensioni maksete ajutine peatamine. Kui teistes riikides, sh meie lähinaabrite juures Soomes ja Leedus, püütakse hetkel pensionifondidega teha majanduse elavdamiseks igakülgset koostööd, siis Eesti on ainsana minemas vastupidises suunas. Seoses kogumispensioni maksete peatamise plaaniga, soovib FinanceEstonia juhtida tähelepanu järgnevatele punktidele:

1. Praeguse kriisi üheks märksõnaks on erinevate majandussektorite ja töötajate tulude äkiline seiskumine – kogumispensioni maksete peatamine ei aita kuidagi ettevõtete või töö kaotanud inimeste tulupoolt parandada;
2. Aktsiaturgude languse ajal sissemaksete peatamine toob kaasa madalama pensioni tulevikus – täna saame öelda, et 2009.a otsusega peatada pensionifondide sissemaksed, on inimeste pensionisäästud täna märksa väiksemad, kui need vastasel juhul oleksid olnud;
3. Kuigi kriisi leevendamise tegevuskavas on välja toodud, et meetme kestus on ajutine, on valitsuse liikmed ja ühe erakonna esimees hilisemalt rõhutanud, et kogumispensioni maksete peatamise ajaline kestus erineb oluliselt muude meetmete omast.

Alljärgnevalt toob FinanceEstonia välja omapoolsed detailsemad argumendid:

a) Pensionifondidega tuleb teha koostööd olemasoleva kriisi leevendamiseks

Vaadates Eesti lähinaabrite poole, näeme kardinaalselt erinevat lähenemist. Näiteks on Soomes näinud riik rasketel aegadel pensionifondides pigem partnerit – on ju pensionifondid võrdlemisi unikaalses positsioonis, omades keskmisest oluliselt pikemat investeerimishorisonti ja võimaldades majandust, sh riigi laenuvajadust, rahastada ka ajutiselt raskematel aegadel. Nii näiteks pakkusid kümne aasta taguse finantskriisi ajal Soome pensionifondid ühiselt rahastamist tollel ajal ajutistes rahalistes raskustes olnud, kuid tänaseks väga jätkusuutlikuks kujunenud mitmele ettevõttele.

Käesoleva kriisi raames näeme seda ka Eestiga sisuliselt identset pensionisüsteemi omavas Leedus. Seal asus riik eelmisel nädalal pensionifondidega läbi rääkima, kuidas kriisi olukorras rohkem investeeringuid kohalikku majandusse suunata. Olgu selleks siis riigivõlakirjade ost või ettevõtete rahastamine laenu ja omakapitaliga. Eestis ei jäeta seda võimalust mitte ainult kasutamata, vaid minnakse sammuke kaugemale tekitades lühiajaliste hinnaliikumiste pealt asjatut paanikat ning nende jaoks, kes – usaldades oma juhte – ka sellega kaasa lähevad, pöördumatut kahju.

Eesti pensionifondide maht on lähenemas 20%le Eesti SKP-st. See on meie kontekstis väga arvestatav suurus ning pensionifondid saavad olla olulised finantseerimise allikad Eesti riigi võlakirjade märkimisel. Eestis tegutsevad pensionifondid on valmis panustama nii Eesti riigi võlakirjadesse, kui ka erasektori poolt välja antud väärtpaberitesse ka kriisi ajal. Nad võivad olla Eesti ettevõtetele praktiliselt ainukeseks kapitali allikaks kapitaliturgudel pikaajalise kriisi korral.

b) Sissemaksete peatamine turgude languse ajal toob kaasa madalama pensioni

Pensionifondide investeerimishorisont on pikaajaline. Peatades kogumispensioni maksed ajal, mil varade väärtpaberite hinnad on madalal (ja taasalustades makseid, kui varade väärtus on tõusnud), võtab valitsus pensionifondidelt võimaluse soetada vara soodsate hindadega ning kärbib oma tegevusega fondide tootlust pikas perspektiivis. Fondide osas, mis võtavad olulise osaga enda varast aktsiariski, on tüüpilisel investoril pensionieani rohkem kui 10 aastat aega. Lühiajalistel hinnaliikumistel, isegi kui need on keskmisest äkilisemad, on investori pikaajalisele keskmisele tootlusele üldjuhul väike mõju. Seda muidugi välja arvatud olukorras, kus isik sel ajal enda kõrge aktsiariskiga fondiosakud vahetab madala aktsiariskiga fondi osakute vastu või lõpetab (sundkorras) osakute ostmise.

Investeerimise loogika järgi peaks väärtpabereid ostma siis, kui nad on odavad, ning müüma siis, kui hinnad on kallid, mitte vastupidi. Kui valitsus tõesti usub, et hetkel on aeg aktsiainvesteeringuid mitte teha, tuleks pigem osakuomanikud suunata madalama riskiga fondidesse (konservatiivsed fondid), mis aktsiariski võtavad üksnes väikeses ulatuses, kui üldse. Sellise meetme kohaldamise ebamõistlikkus on aga valitsusele ilmne – lõpetati ju eelmisel aastal inimeste, kes endale ise fondi ei valinud, automaatne loosimine konservatiivsetesse fondidesse.

Täna saame öelda, et eelmise kriisi ajal kogumispensioni sissemaksete peatamine tõi kaasa Eesti inimeste väiksemad pensionisäästud. Osakuomanike jaoks oli sissemaksete peatamine, kuigi riik maksed hiljem tagantjärele siiski tegi, kahjulik otsus. Perioodil 31.05.2009-31.12.2010 oli LHV Pensionifondi L tootlus 35,0%, Luminor A Pensionifondi tootlus 25,8%, SEB Progressiivse Pensionifondi tootlus 20,5% ning Swedbank Pensionifond K60 tootlus 20,2%. Osakuomanikud ajal, mil pensioniosakute hinnad olid nende jaoks soodsamad, aga täiendavaid osakuid omandada ei saanud. Selle meetme mõju on peaaegu terve dekaadi kajastunud ka OECD pensionifondide võrdluses ning näidanud Eesti pensionifondide ning ka riigi valikuid negatiivses valguses. Fondivalitsejad saavad siiski tegutseda üksnes mandaadi piires ning kui mandaadi andja laseb emotsioonidel endast võitu saada ning teebki otsuse, et aktsiaid ostetakse üksnes ajal, mil hinnad on „rohelist värvi“, jäävad fondivalitsejate käed lühikeseks.

c) Sissemaksete peatamine ei jäta töökoha kaotanud inimestele rohkem töötasu kätte

Kuigi nende isikute, kes jätkuvalt teenivad sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, netopalk oleks maksete peatamise järgselt küll nende isikliku sissemakse võrra suurem (2% sissemakse brutopalgast, millelt väljamakse tegemisele eelnevalt arvatakse veel maha tulumaks), on mõju sissetulekule tervikuna väga väike. Olenevalt isiku sissetuleku suurusest, võib see avaldada negatiivset mõju tema maksuvaba tulu määrale, mis tähendab, et reaalne võit võiks olla veelgi väiksem, kui ülal viidatud 1,6%. Samaaegselt jääb koguja ilma võimalusest omandada 6% ulatuses oma bruto töötasust pensionifondi osakuid ajal, mil nende omandamine oleks tema jaoks pikaajaliselt oluliselt soodsam, kui kallimate hindade juures.

Lisaks, need kogujad, kelle tööandja on koroonakriisi tõttu sunnitud koondama, ning kes satuvad teistega võrreldes kõige raskemasse olukorda, ei võida meetmest midagi – olukorras, kus sissetulek puudub, ei teeks ta igal juhul ka teise samba makset. Kui valitsus soovib suurendada töötavate inimeste netopalka, siis läbi erinevate maksude langetamise saab seda teha efektiivsemalt ja tõhusamalt, jättes tuleviku pensioni investeeringud kärpimata.

FinanceEstonia loodab siinkohal, et valitsus viib pensionimaksete peatamise meetme osas nii nagu teiste meetmete puhul, läbi selle võimalike mõjude, tõhususe, proportsionaalsuse analüüsi ning hindab ka meetme kasutamisega kaasnevaid riske Eesti majandusele lähi- ja kaugemas tulevikus. Eesti pensionifondid on Eesti finantsturu oluliseks osaliseks, panustanud ning panustamas Eesti ettevõtjate tegevusse. Rääkimata sellest, et ebaloogiliste ning asjakohatute meetmete kohaldamine võib pärssida kohalikke investeeringuid tulevikus, võib see kaasa tuua olukorra, kus olemasolevate investeeringute puhul on emitendi ajutise makseraskuse korral osakuomanike parimates huvides võimalusel väljumine.

Kokkuvõtteks, FinanceEstonia leiab, et nii olemasoleva kriisi lahendamiseks kui ka Eesti pensionisüsteemi pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks, on märksa efektiivsem pensionifondide kaasamine majanduse täiendavasse rahastamisse, mitte aga pensionikogujate sissemaksete ohvriks toomine.