• Pensionireform vähendas kapitali pakkumist kohalikele ettevõtetele
• ​​Madal prospektimäär piirab tehingute tegemist
• Suuremaid projekte peaks riik finantseerima koos erasektoriga

EY viib läbi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt tellitud projekti, mis selgitab kapitali kättesaadavuse turutõrkeid nii kasvurahastuse kui ka suuremahuliste finantstehingute puhul. 16. novembril kohtusid EY projektijuhid sisendi kogumiseks FinanceEstonia esindajatega. 

Projekti eesmärk on selgitada, kas esineb turutõrkeid projektide finantseerimisel ning kas ja mida peaks riik tegema, et turutõrke korral seda leevendada. Samuti keskendub projekt küsimusele, mis puudused iseloomustavad täna pankade poolt pooleli jäänud suurtehinguid ning kas ja mida võiks riik ette võtta, et olulised suurprojektid siiski saaksid ellu viidud ja Eestisse jääksid.

FinanceEstonia kapitaliturgude töögrupi juhi Aare Tammemäe sõnul pakkusid kohalikele ettevõtetele varem olulisel määral kapitali pensionifondid, kuid pärast pensionireformi seda samas mahus enam ei tehta. „Pensionifondid olid tuntud erainvesteeringute poolest nii omakapitali kui ka laenudesse, seda eriti kasvule suunatud projektide puhul. Täna on sellist kapitali pensionifondidelt keerulisem saada ,“ lisas Tammemäe. Roheenergias on kapitali pakkumist mõnevõrra rohkem, sest käib teatav võidujooks pankade ja teiste finantseerijate vahel.

FinanceEstonia juhatuse liige Lehar Kütt toonitas, et turutõrge tekib juba projektide puhul, kus kapitali kaasatakse 2,5 miljonist eurost alates, kuna paljudele projektidele on KredExi käendus piiratud 2 miljoni euro ja 80%-ga laenusummast. KredExi maksimaalne käenduse summa on liiga väike ja on selgelt ajale jalgu jäänud. FinanceEstonia teise juhatuse liikme Peeter Saksa sõnul on kapitali kaasamisel suurim puudujääk võlakirjade osas. „Riigil tuleks soodustada fondide tekkimist, mis investeerivad võlakirjadesse. Samuti tuleks luua võlakirjafonde, mis investeerivad kasvuettevõtetesse, sest hetkel seda ei tehta. Riik saab toetada võlakirjafondide tekkimist olles kaasinvestor või pakkudes garantiisid. Selliselt saab riik aidata tekitada võlakirjadesse investeerivaid fonde, mis julgevad investeerida ka riskantsematesse projektidesse. Paljuski taandub küsimus just riski võtmisele,“ selgitas Saks.

Tammemäe sõnul muutuvad tehingute mahud  ajas järjest suuremaks, mistõttu tuleks prospektimäär tõsta tänaselt 2,5 miljonilt eurolt suurima võimaliku ehk 8 miljoni euroni. „Vajadus on oluliselt suuremate summade järele kui 2,5 miljonit eurot ja seda just avalikult turult. Kui riik on teinud pensioni II samba vabatahtlikuks, siis peaks leidma viise, kuidas suurendada ka väärtpaberi investeeringute pakkumist. Samuti võiks suuremaid tehinguid kombineerida erinevate kapitaliallikate vahel,“ rõhutas Tammemäe. Kütt lisas omalt poolt, et riik peaks aitama riske jagada, et suured projektid tehtud saaks. „Riik peaks suuremaid projekte tegema kindlasti koos erasektoriga, sest see annaks kvaliteetsema tulemuse“ lisas ta. 

Tammemäe sõnul ei tohiks projektide finantseerimisel lähtuda kitsast ringist ärisuundadest ja sektoreid piiritleda, sest pole võimalik ennustada, millised projektid vajavad investeeringuid isegi lähitulevikus. Küll aga on selge, et ühes majanduse pideva arenguga, suureneb ka rahastust vajavate projektide arv ning suurus. Peeter Saks tõi välja, et samas on ka sektoreid, kuhu riik ei peaks raha panema, näiteks kinnisvara ja kasiinod. Lehar Kütt lisas, et samas on valdkondi, mille puhul oleks tarvis selgemat sõnumit, kas riik pooldab sektori arendamist ja toetab rahastamist, nt. kaitse- ja ravimitööstus.