FinanceEstonia pikaaegne juhatuse liige ja teine juhatuse esimees räägib FinanceEstonia sünnipäevaintervjuus, mille poolest on kümne aastaga Eesti finantssektor muutunud, kas on midagi, mida oleks võinud teisiti teha ning mis teda isiklikult tegutsema motiveerib.

Praegu räägitakse üle maailma palju tervisest. Kui Eesti finantssektorit diagnoosida, siis mis sealt vastu vaatab?

Kui kümne aasta tagust pilti vaadata, siis finantssektor koosnes peaasjalikult pankadest, kes olid peamised finantsturu osalised. Sellest väljapoole jäävad teised finantsteenuste ettevõtted, sh krediidi-, investeerimis- või ühisrahastuse ettevõtted polnud sellel hetkel veel pildil.  Seega, kui sektori tervist peaks diagnoosima läbi selle prisma, et kui vaheldusrikas või rikas (teenuste) mõttes on meie turg, siis 10 aastat tagasi oli finantssektori tervis pigem halb. Tänane olukord on väga palju muutunud, finantsturu osaliste ja teenuste pilt on oluliselt kirjum ja heas mõttes laiem.

Mille poolest?

Esiteks on traditsiooniliste pankade roll muutunud ja jätkuvalt muutumas. Me näeme, et täna tavapärasest laenu andmisest enam ei piisa. Nii eraisikud kui ettevõtted vajavad enamat, personaalsemat teenust ja laiemat teenuste paletti. “One size fit all” ei sobi enam paljudele. Praeguseks on turule tekkinud pankade kõrvale finantsteenuste pakkujad, nt erinevad krediidiandjad, ühisrahastajad, krüptoraha- ja muid väärtpaberi platvorme, keda kümme aastat tagasi polnud laiemale massile kättesaadav. Kõiki finantstegevusi pidi ajama läbi pankade, kindlasti pidi sul olema arveldusarve ja väärtpaberikonto. Nüüd läbi tehnoloogia arengu ja tänu ühisrahastuse võidukäigule on turule tekkinud kõikvõimalikke uusi lahendusi, kus blockchain ja ning digitaalne klientide onboarding võimaldab liikuda teenuste saamiseks üle piiride ja pankadest välja. 

Nii et, kui diagnoosida Eesti finantsteenuste turgu, sarnaselt globaalsega, siis kindlasti on pilt 10 aasta jooksul oluliselt paremaks muutunud. Eriti Eesti, kes on muutunud suurepäraseks kasvulavaks ükssarvikutele nagu Skype, Playtech, Pipedrive, Wise, Bolt ja nüüd ka kohe Veriff. Tänapäeval on tekkinud uus küsimus – milline üldse on finantssektori ettevõte ja milline mitte? Ühel hetkel on Google, Apple või Bolt hoopis suurimad pangandus või digitaalse rahakoti teenust pakkuvad ettevõtted võrreldes traditsiooniliste pankadega. Tulevikus peakski finantsteenuste tarbimine inimeste poolt olema sama lihtne ja mitte-ekslusiivne nagu leiva või liha ostmine poest. Need trendid on olulised ka Eesti jaoks, sest piiriüleste ja digitaalsete teenuste võidukäik annab Eestile teatud eelise suurte riikide eest või vähemalt võrdsustab konkurentsiolukorra. Eesti ettevõtte (Wise) võib olla Inglismaa turul sama edukas kui mõni kohalik pank.

Kui tervisega meelevaldselt paralleele tõmmata, siis võib Eesti finantssektori kohta täna öelda, et hingamisaparaati ei ole enam vaja. Oleme haiglast väljas ja nüüd on vaja kosuda ning taastuda. Oleme tugevas paranemise lootuses ning tulevik paistab hea.

Kui palju me üldse peaksime eristama finantssektorit ülejäänud majandusest?

Ega ei peagi. Ka avalik sektor või kergetööstuse või side- ja kaubandussektor on osa majandusest. Mille poolest finantssektor peaks olema kuidagi erilisem. Ma nüüd veidi utreerisin.

On aga olukordi, kus peab eristama?

Jah, tegelikult on finantssektor eriline selle poolest, et ta liigutab efektiivselt kapitali selleni, kes seda kõige enam vajab. Ta on osa riigi või globaalsest taristust. Kui riigil on olemas näiteks teedevõrgustik ja koolivõrgustik, siis on sama oluline ka finantseerimise võrgustik, et suunata kapital sinna, kus seda kõige rohkem vaja on. Vähemalt teoorias. Mida kitsam või vähemate osalejatega on taristu, seda ebaefektiivsem see on.  See oli probleem kümme aastat tagasi ja on murekoht kindlasti ka täna, kuid näeme, et asjad liiguvad paremuse suunas ning finantssektor Eestis töötab minu arvates rahuldavalt.

Ettevõtete jaoks kümme aastat tegevust polegi võib-olla väga märgiline. Kui oluliseks peaks FinanceEstonia 10. sünnipäeva pidama?

Hea küsimus. Ma ei tea, kas viies oli näiteks olulisem kui kümnes. Või esimene? Öeldakse, et peale ühte tegutsemisaastat jääb ellu vaid pool alustanud ettevõtetest. Nii, et FinanceEstonia oma 10 aastaga selles kontekstis väga edukas ning 10 aastat kindlasti väärt tähistamist. FinanceEstonia on selle aja peale minu meelest vägagi muutunud. 

Liitusin FinanceEstoniaga 2012. aastal ja siis oli FinanceEstonial neli fookusvaldkonda: treasury and shared services, privaatpangandus, fondid ja finantstehnoloogia. Tänaseks enam kolme neljast fookusvaldkonnast pole. Nõudlus on muutunud ja tekkinud on uued trendid. See on oluline, et suudame organisatsioonina ajaga kaasas käia. Ja sellega olla vajalikud oma liikmetele. Me oleme 10 aastat pärast alustamist mitte ainult alles, vaid ka elujõulised ja see väärib kiitust ning tunnustust alustajatele ja kõigile panustajatele.

Kui sa vaatad tagasi nendele kümnele aastale, siis kas on midagi, milles oleme ebaõnnestunud?

Otseselt suuri ebaõnnestumisi pole olnud. Algusaastatel me pigem otsisime iseennast. Me saime väga olulise finantssüsti stardikapitalina Arengufondist ja meil olid entusiastlikud liikmed. Võib-olla kulutasime liiga palju ressurssi suurtele projektidele, nagu erinevad konverentsid, mida poleks pidanud nii tihti tegema. Kui mõelda, mida oleks võinud teisiti teha, siis ehk oleksime saanud paljusid protsesse kiirendada. Teisalt peab ütlema, et me ei olnud alguses jällegi nii kogenud ning tahtsime saada tulemusi kohe. Saime üsna kiirelt aru, et peame saavutama hea kontakti ja dialoogi seaduse loojatega, sealhulgas ministeeriumi ametnikega ning valitsuse poliitikutega. Aga võib-olla alguses olime liige naiivsed, et poliitikud kohe kuulavad meid ning ametnikud täidavad kõik meie soovid. Mäletan kohtumisi erinevate poliitiliste fraktsioonidega riigikogus enne 2015. aasta riigikogu valimisi. Mõnes fraktsioonis ajasime vist liiga tehnokraatlikku ja finantsdefinitsioonidest kubisevat juttu, et eriti küsimusi ei küsitutki, olime vist liiga high-level mõnede poliitikute jaoks. Hiljem saime aru, et me peame ise muutuma ning suutma hoida oma kapitaliturgude või finantstehnoloogia valdkonna teemad maalähedasena ning siduma ettepanekud maksude laekumise või tööhõivega. 

Arenesime ka selles vallas, et luua oma liikmetele paremad tingimused selleks, et tekiks ühine hääl ja teemade käsitlemiseks mingi platvorm, nagu töörühmad, mis meie liikmeid kõnetaksid. Oleme edasi arenenud. Oleme tänaseks  muutunud oluliseks partneriks seadusandjatele ja otsustajatele. Oleme paremad oma liikmetele. Aga jah, ma arvan, et alguse aastatel kobasime palju. Oli üsna palju paberitööd, kohtumisi, tõestamist, ettekandmist. 

Nagu näiteks?

Alguses püüdsime teha asju läbi strateegilise vaatenurga ning läbi pikaajaliste eesmärkide. Meil oli välja töötatud korralik strateegiline protsess, mille käigus mõtlesime pikaajalisi ja lühiajalisi eesmärke töörühmade tasandil siiski läbi. Sinna läks palju auru. Sellise mõtlemise tõi meile minu meelest sisse esimene tegevjuht Mae Hansen. Tagantjärele mõeldes ei olnud see kindlasti vale lähenemine, kuigi ühel hetkel olis strateegilisest protsessidest väike tüdimus. See oli nüüd heatahtlikult öeldud. Tegelikult oli meil olemas pikaajaline plaan, kuidas teha Eestist innovaatiline koht, kus finantsteenuste ettevõtted saaksid hästi areneda. Eesmärk oli luua toimiv ökosüsteem finantsteenuste ettevõtetele. Olid konkreetsed ettepanekud poliitikutele. Me kasutasime ära ka seda, mis tuli Euroopa Komisjoni poolt, näiteks 2013 algasid konsultatsioonid Euroopa Kapitaliturgude Liidu loomiseks. Võtsime sealt palju jutupunkte, mis meid kõnetasid ja mida arvasime, et töötaks Eestis. Me ei teadnud võib-olla täpselt seda, et meil Eestis oli finantsvaldkonna innovatsioon juba selleks ajaks alanud. Näiteks ühisrahastajad või tarbimislaenu ettevõtted, kes said 10 aastat tagasi tarbijatelt ja poliitikutelt palju kriitikat, olid tegelikult suured toote innoveeriad. Nemad sisuliselt lõid alternatiivse laenuturu eraisikutele pankade kõrval. See kõik oli alguses nagu wild wild west, aga sellest kasvasid välja olulised uued finantsteenuste suunad. Nende näidete käigus õppisime, mis töötab ja mis ei tööta. 

Mis aastal sa juhatuse esimeheks said?

See oli 2013.

Ehk üsna kiiresti pärast liikmeks astumist.

Jah, aasta pärast juhatuse liikmeks astumist.

Kes sulle ettepaneku tegi juhatuse esimeheks hakata?

Täpselt ei mäletagi enam. See võis olla Priit Põldoja. Tema oli see, kes kutsus Redgate Capitali FinanceEstoniaga liituma ja oli minu jaoks mõnes mõttes mentoriks. Ma olin ise algusaastatel pigem skeptiline FinanceEstonia tegevuse osas. Ma ei näinud selles kohe iva, arvasin, et tegemist on sellise klubilise ja kitsaid huvisid esindava organisatsiooniga, millel pole pikka perspektiivi. Aga ma eksisin selles. Ja väga hea, et eksisin. Organisatsioonina ühiselt tegutsedes saime aru, et sellest on võita kogu finantssektoril. 

Kui suur töö oli ja on olla FinanceEstonia juhatuse esimees?

Ma arvan, et see on päris suur roll. Raske on võrrelda seda rolli täna ja siis. Algusaastatel oli iseõppimist ja enese tõestamist rohkem. Meil olid ka finantsiliselt keerulised ajad, sest meil olid kulud, mida me ei saanud finantseerida läbi EASi toetusmeetme ning mis tuli meil endil pika aja jooksul liikmemaksudest kinni maksta. Selleks võtsime ka laenu. Aeg oli ka närvilisem ja meid võeti vähem tõsiselt võetava partnerina erinevate osapoolte poolt. Ma mäletan, et juhatuse esimehena läks palju aega suhtlemisele, koosolekutel viibimisele, administreerivatele tegevustele jne. Võin julgelt öelda, et minu igapäevasest tööajast kolmandik läks FinanceEstoniaga tegelemise peale.

Täna on võib olla seda tõestamise aspekti vähem, aga kuna liikmeskond on suurem ja erinevaid fookusvaldkondasid on rohkem, siis sa pead olema rohkem kursis erinevate teemadega. Tol ajal kandus tegevus rohkem ideedest ja pikemaajalistest eesmärkidest, juht pidi kõikides teemades peensusteni “sees olema”, nüüd on juhi roll pigem toetav ja liikmete arvamust kujundav ja edasikandev.  Ma usun, et see on isegi stressirohkem ja keerulisem, kui veel minu ajal, sest pead leidma paremat balanssi. 

Iga juhi ametiaega jääb mingi kindel periood FinanceEstonia arengus. Kui sina olid juhatuse esimees, siis muutus FinanceEstonia tõsiseltvõetavamaks partneriks just riigile. FinanceEstonia sai n-ö koha laua taga. Oled sa sellega päri?

Ma ei tahaks kogu au enda peale võtta. Me oleme väga eriline organisatsioon, meil on 14 juhatuse liiget ja juhatuse esimehe roll on pigem roteeruva iseloomuga. Mina lihtsalt sattusin olema juhatuse esimees sellel hetkel. Palju eeltööst tehti ära juba varem, et meid organisatsiooni ja partnerina tõsisemalt võetaks. Priit Põldoja, Mae Hansen ja teised founderid pani esimestel aastatel FinanceEstoniasse sisse palju isiklikku ajakapitali ja tegid ära suure töö. See oli järk-järguline areng. Minu ajal lihtsalt konsultatsioonid ja kohtumised erinevate osapooltega, sh valitsusparteidega intensiivistusid ja täna on see juba loomulik osa meie tegevusest.

Kui ma ei eksi, siis sina olid see juhatuse esimees, kes võttis tööle ka FinanceEstonia praeguse tegevjuhi Anu Müürsepa?

Jah. Sinna vahepeale jäi tegelikult veel üks tegevjuhi vahetus, mil FinanceEstonia eesotsas oli Krõõt Kilvet. Tema oli meiega aastatel 2014-2015. Nii et mina sattusin mitme tegevjuhi vahetuse perioodile. Ei tea kas olin raske ülemus?

Aga tagasi vaadates said head otsused tehtud?

Kahtlemata. Tegevjuhil on ütlemata suur roll kanda meie organisatsiooni jätkusuutlikkuse kontekstis. Meil on vedanud sellise inimesega, kes on tegevjuhina FinanceEstonia’t igapäevaselt juhtinud. Eriti hea meel on Anu Müürsepa üle. Tegelikult oli Anu soovitajaks Sandor Liive. Siiras rõõm, et Anul on jätkuvalt nii palju energiat. Meie administratiivne võimekus on väike, arvestades organisatsiooni suurust ja see tegelikult eeldaks suuremat meeskonda. Anu on naine nagu orkester ja tal tuleb orkestris praktiliselt kõiki pille mängida. Me loodame, et Anu jätkab veel pikalt, kuid eks me peame tõdema, et meil on vaja meeskonna võimekust tulevikus suurendada.

Rääkisime sinu juhatuse esimehe aegadest, kuid juhatuses lööd kaasa tänaseni. Mis sind seal motiveerib?

Mind hoiab ikka see sama asi, mis mind alguses tõmbas sinna. Ühelt poolt kirg valdkonna arengu vastu ja eks mu iseloom on ka selline, et ma päris ükskõikne ümbritseva vastu pole. Lisaks hoiab see töö ka vormis, sest meil on seal koos Eesti finantsteenuste tipptegijad. Pead hakkama saama. See seltskond hoiab teravana ja üksteist aidates saame olla ainult paremad.

Proovi korra tulevikku vaadata. Mida võiks järgmised kümme aastat FinaneEstoniale ja Eesti finantssektorile tuua?

Ma ei oska öelda, kuhu me FinanceEstoniaga välja võiksime jõuda. See sõltub sellest, millised muutused keskkonnas ja ühiskonnas toimuvad. Kui FinanceEstonia alustas, siis ma vaatasin kadedusega sellise organisatsiooni poole nagu The CityUK, kes on eesmärkide poolest sarnane meiega, esindades tervet Suurbritannia finantssektorit. Ka nemad on tugev lobigrupp oma riigis, kuid sellele lisaks on neil korralik administratiivne võimekus anda välja ja finantseerida valdkonna uuringuid, koondada sektori statistikat ja esindada riiki paljudes maailma erinevates paikades, turundades seeläbi oma riiki. Ma usun, et nendest head eeskuju võttes oleme ka meie selles suunas liikunud. Aga nagu ma ütlesin, siis meil puudub selline võimekus, et esindada riiki ja oma sektorit mujal maailmas ja finantseerida uuringuid, et teha paremaid otsuseid.  Praegu suudame me liikmemaksudest ära katta oma igapäeva kulud ja see on ka kõik.  Nüüd peaksime suutma areneda edasi selliselt, et meie igapäevane võimekus oma sektorit turundada ja lobitööd tõhustada kasvaks.

Minu väike unistus Eesti kontekstis oleks see, et me FinanceEstonia’na suudaksime pakkuda ühist vihmavarju kõikidele finantsteenuste turu tegijatele. Eesti kapitalil põhinevad pangad juba on meie organisatsiooni liikmed. 

Sektori väljavaadete pärast ma ei muretse, ma usun, et Eesti on ühel hetkel väga hea koht, kus finantsteenuse ettevõttena areneda ja kasvada ning teenindada globaalseid või kohalikke turge.

Priit Põldoja pani FinanceEstonia tööle hindeks viie väikese miinusega ja ütles, et alati saab paremini teha. Mis hinde sa kümne aasta eest annaksid?

Viiepallisüsteemis viit ma ei annaks, aga paneks tugeva nelja. Alati saab paremini, aga samas mitte iga organisatsioon ei suuda 10 tegevusaastat tähistada. Ma olen pigem olemuselt optimistlik ja arvan, et head saab teha veel paremaks. Meil on organisatsioonina veel pikk ja samas põnev tee minna.