Arutelu Eesti pensionikorralduse muutmise vajalikkuse üle kogub hoogu ning oma tõuke on sellele andnud ka laialt levinud arvamus, et pensionifondide tootlus on seni olnud pigem nõrk. Majanduspoliitiliselt on tegu ühe võtmeteemaga, mis puudutab kõiki maksumaksjaid ning millest tõotab tulla ka lähenevate Riigikogu valimiste üks tulipunkte. Oma vaateid sel teemal jagavad Swedbanki investeerimisfondide juht Kristjan Tamla ja LHV Group nõukogu esimees Rain Lõhmus.
Lihtsustatult saab senise diskussiooni jagada kaheks: esiteks, kas kohustusliku pensionikogumisega jätkata ning teiseks, mida ja kuidas olemasolevas raamistikus muuta.
Teise pensionisamba võimalik kaotamine
Kristjan Tamla sõnul pole siiani olnud kuulda ühtegi sisulist argumenti, mis kohustusliku kogumise kaotamisega paremaks muutuks. „Ungaris, kus mõned aastad tagasi vastav muudatus tehti, on sündimus jätkuvalt Eestist oluliselt madalam. Pensionifondide tootluse võrdlemine majanduskasvuga leidis sajandvahetusel rohkelt kajastamist ka akadeemilisemas kirjanduses, kus ühemõtteliselt jõuti järeldusele, et see kehtib vaid maksumaksjate ja pensioniealiste muutumatu suhte korral,“ selgitas Tamla.
Ka Rain Lõhmuse hinnangul puudub pensioni teisele sambale täna võrdväärne alternatiiv. „Mina tooks teise samba inimestele lähemale, lubaks kasutada tagatisena näiteks esimese kodu ostmisel või eraettevõtlusega alustamisel,“ lisas ta.
Kui aga tahta leida midagi positiivset kohustuslikust pensionisäästmisest loobumise üleskutsete juures, siis on Tamla arvates selleks senisest julgem tunnistamine, et praeguse süsteemi puhul ootab enamikke inimesi pensionieas ees suhteliselt madal sissetulek. „Selle lahenduseks ei ole aga olukorra veelgi hullemaks muutmine ehk kohustusliku kogumise lõpetamine, vaid pensionisüsteemi täiendavate vahendite leidmine,“ kinnitab ta.
Eelkõige tuleks mõelda vabatahtlike säästude kaasamisele ning inimeste võimalikult pikalt tööturul püsimise soodustamisele. „Maksusoodustus tööandjapensionile ja vabatahtlik täiendav panustamise võimalus teise sambasse on juba välja pakutud ideed. Järgmisena võiks analüüsida vanemaealiste madalama maksukoormuse ja pensioni soodsatel tingimustel edasilükkamise otstarbekust,“ lisas Tamla.
Olemasoleva pensionisüsteemi arendamine
Kui aga küsida, mida võiks olemasoleva süsteemi juures veel muuta, näeb Tamla võimalusi rohkem ning toob eraldi välja näiteks investeerimispiirangutega seonduvad aspektid, pensionifondide turul valitseva konkurentsiolukorra ja sellest tulenevad pensionisäästjate valikuvõimalused ning väljamaksete lahendused.
Riigikogu menetleb hetkel investeerimisfondide seadust. Olulisemate muudatustena peaks see endaga kaasa tooma pensionifondide maksimaalse aktsiainvesteeringute limiidi suurenemise sajale protsendile ja laienevad võimalused ühte instrumenti investeerimisel. Lisaks tekib pensionifondidel Eesti-suunalisi investeeringuid silmas pidades võimalus laenuandmiseks ning senisest suuremahulisemaks investeeringute paigutamiseks mittenoteeritud instrumentidesse.
„Praeguses hetkes on planeeritavad muudatused sisuliselt parimad võimalikud. On raske näha, kuidas nende vastu võtmisel saab edaspidi mõne investeeringu tegemata jätmiseks või tootluse põhjendamiseks enam seaduse taha pugeda. Veelgi põhimõttelisemad investeerimispiirangute muudatused nagu näiteks pensionifondide poolne laenu võtmine ja aktsiainvesteeringute suurendamine üle saja protsendi vajaksid aga juba märksa põhjalikumat analüüsi,“ lisas Tamla.
Muudatused võtavad aega
Rain Lõhmuse sõnul ei saagi ilma säästmise ja investeerimiseta Eesti demograafia juures olemasolev pensionisüsteem hästi toimida. Midagi suudab riik tulevikus maksta pensioniks ka tänastele 20-30 aastastele, aga esimese samba tulemused on siiski pigem tagasihoidlikud.
„Muutuse saavutamiseks tuleks üle aja vähendada esimest sammast ning suurendada kombineeritud ja modifitseeritud teist ja kolmandat sammast. Miks peaks riik maksustama inimest ja pakkuma talle ebamäärast garanteerimata tulevikku, mille suurus sõltub hoopis demograafiast. Iga sündinud inimene tarbib esimesed 18-25 aastat raha, siis töötab, teenib ja saab investeerida järgmised 40-50 aastat ning seejärel pensionärina taas tarbib. Tulemus peaks olema nullsumma, tema omand on kogu aja eraomand. Annan siiski endale aru, et selline muudatus ei saa sündida üleöö, vaid on pikaajaline protsess,“ ütles Lõhmus.
