Eesti elanike rahatarkus ning säästmis- ja investeerimisharjumused on riikliku julgeoleku seisukohast olulised teemad. Iga muutus ja lahendus algab probleemi teadvustamisest ning teadmiste hankimisest, tunnistasid FinanceEstonia Finantsjulgeoleku Foorumi arutelus “Mida teha, et iga elanik oleks riigi julgeoleku tagatis?” osalenud eksperdid.
Bigbank Eesti juht Jonna Pechter kinnitas, et 2019. aastal läbi viidud finantskirjaoskuse uuringu kohaselt säästab 40% ning eelarvet koostab 43% inimestest. “Seda on selgelt vähe ning inimestel peab tekkima arusaam, et igaüks vastutab oma rahaasjade eest ise. Riik saab tagada selle, et jääd ellu. Inimene ise selle, et tal läheb hästi. Koolist võiks see mõistmine alguse saada, aga ka pangad ise saavad erinevate võimaluste tutvustamisel palju ära teha,” tõdes ta.
Pangajuhi sõnul on oluline mõelda ka meetmetele, mis aitaks neid, kes mingil põhjusel hätta satuvad. “Tuleks mõelda, kuidas tagada, et vastutustundetud laenajad pangale oma kohustuste kohta ei valetaks. Lõpuks on see ju ka riigi probleem kui inimene satub hätta ja kohtutäitur peab minema olukorda päästma. Palju on räägitud positiivsest krediidiregistrist, mis aitaks pangal võtta suuremat vastutust,” lisas ta.
LHV Varahalduse juhatuse liikme ja FinanceEstonia kogumispensioni töörühma juhi Joel Kukemelki sõnul näitab senist puudujääki finantshariduses teise pensionisamba lammutamise tagajärjel toimunu. “Koguni 31% teise pensionisamba kogujatest väljus sealt võimaluse tekkides. Ometi on see kõige atraktiivsem ja suurem investeerimistoode, mis Eestis on inimestele loodud. Kui küsida, kas meil on probleem, siis jah, on küll,” tõdes ta.
Iga aasta jõuab Kukemelki sõnul pensioniikka 20 000 inimest ja pensionäride arv kasvab pidevalt. “Esimese pensionikande kontole laekudes ootab negatiivne üllatus ees tuhandetes majapidamistes,” tõdes ta. Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse analüüsist ilmnes, et vanemaealiste eestimaalaste suhtelise vaesuse määr on Euroopa Liidu suurim. Meie pensioni madal netoasendusmäär (alla 40%) on Euroopa Liidus samuti tagantpoolt teine. “Vaesuse vähendamiseks on vajalik miinimumpensioni suurendamine ja tööandjapensioni loomine,” lisas Kukemelk.
Nasdaq Tallinna börsi juht Kaarel Ots meenutas, et 1950-60ndate Ameerikas oli kasutusel loosung “own your share” (oma enda aktsiat), millega soodustati riigi tasandil seda, et inimesed osaleksid läbi otsese investeerimise ettevõtete eduloos . “Miks, sest läbi patriotismi kasvas keskklassi olulisus finantsjulgeolekus ning kodanikud olid lojaalsemad. Meie inimesed on küll vaesemad ehk neil on madalad pensionid ja madalam võimekus säästa, aga ma ei alatähtsustaks kuidagi seda, mida on finantskirjaoskusega viimastel aastatel saavutatud,” rõhutas ta.
Otsa sõnul saab investorite arv kasvada vaid siis, kui börsile lisandub uusi ettevõtteid, kes soovivad seal olla. “Riigivõlakiri tuleks muuta kättesaadavaks igale inimesele. Riik pakkugu selleks rohkem instrumente – soovin näha julgemaid otsuseid ja rohkem ettevõtteid börsile. Ühtlasi tuletan meelde, et eesmärk ilma plaanita on ainult soov. Seega võiksime paremini defineerida, mida tahame saavutada. Loome kapitalituru arendamise strateegia ning sõnastame, kuhu ja miks tahame liikuda,” lisas ta.
Kohtla-Järve Gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri sõnul sõltub rahatarkuse õpetamise fookus palju koolist ja koolijuhist. “Riiklikus õppekavas on need pädevused kenasti sees, aga soovitan finantssektoril kutsuda kokku koolijuhid ja juhtkonnad, et nendega otse rääkida. Neile tuleks süstida teadmist, et nende käes on rahatarkuse teemal tohutu võim, sest neil puudub täna selle probleemi sügavuse teadvustamine,” arvas ta.
Arutelu juhtinud FinanceEstonia juhatuse liige Reimo Hammerberg rõhutas lõpetuseks, et rikkus nii riigi kui ka üksikisiku jaoks tuleb ennekõike läbi investeerimise. “Riik saab selle toetamiseks pakkuda haridust ja finantskirjaoskust, sest tugev riik tugineb tugevatel kodanikel. Inimene, kes saab oma rahaasjadega hakkama, on ka kriitiliselt mõtlev, mõistab nõuda ja kasutada vabadust,” ütles Hammerberg. Ühise soovina kõlas, et riik seaks finantsjulgeoleku osas strateegilise eesmärgi ning mõtleks, kuidas mõõta selles suunas liikumise tulemuslikkust.
Fotod: Kristi Sits
