FinanceEstonia seminari „Regulatsiooniga rahapesu vastu – mida me sellega saavutame?“ lõpetas arutelu, milles otsiti tasakaalu rahapesu riskide maandamise ja atraktiivse ärikeskkonna loomise vahel. Aruteluringis osalesid Andre Nõmm (Finantsinspektsioon), Hannes Oja (Luminor), Kristina Gutmann (IPF Digital), Madis Reimand (Rahapesu andmebüroo), Toomas Vaher (Ellex) ning vestlust juhtis Hannes Vallikivi (Derling Primus).
Arutelu käigus jõuti arusaamani, et kõik turuosalised peavad olema nõuetega vastavuses, ent väiksematele ei võrdu see siiski automaatselt mitmesaja leheküljeliste juhendmaterjalidega. Küll aga tõdeti, et teatud tüüpi teenusepakkujate jaoks oleks tark kirjutada rahapesu ja terrorismi tõkestamise nõudeid lihtsamaks ja arusaadavamaks. Selleks, et ei peaks liiga palju ressurssi panema nõuetest arusaamiseks ning saaks vähendada administratiivkoormust. Samuti visati õhku mõte, et erinevad tööstusharud võiksid senisest aktiivsemalt jõud koondada ja kujundada oma riskihinnangud ning näidisjuhendid.
Lisaks sektoripõhistele aruteludele jäi kõlama ka ootus, et riskipõhisest hindamismudelist lähtuvalt tekiks järelevalvele eelotsuse laadne kohustus. See tähendaks, et kui ettevõttel on riskid hinnatud, siis ta saaks seisukoha, kas see on piisav või mitte. Sedalaadi abi oleks vajalik ennekõike väiksematele turuosalistele.
Vajadust tunti ka usaldusväärse andmebaasi ehk tegelike kasusaajate registri loomise ning sellele juurdepääsu järele, et kontrollida isikute tausta. Säärane kompetentsikeskus võiks olla riigi initsiatiivil loodud, ent vajadusel näiteks teenusena erasektorist sisse ostetav. Eraldi tõstatus aruteluringis vajadus virtuaalvääringute mõistliku regulatsiooni järele, et Eesti digiriigi kuvand ei saaks ühel hetkel kannatada.
Arutleti ka selle üle, milline on karmistunud reeglite mõju igapäevasele ettevõtlusele. Pangad on järjest enam piiramas ettevõtete rahvusvahelisi makseid ning ka pika tegevusajalooga välisettevõtetel on keeruline Eestis kontot avada. Sellel teemal visati õhku küsimus, et kui palju on siin probleemiks regulatsioonid ja kui palju hoopis Eesti pangandusturu piiratud konkurents. Samuti toodi näiteid, kus pankadel on olemas kliendi kohta piisavalt taustainfot, kuid seda ei soovita kasutada ning eelistatakse suhtluses pigem karmi joont.
