FinanceEstonia veidi enam kui kümneaastase ajaloo jooksul on olnud vähe neid, kes kogu selle perioodi oleks aktiivselt koos meiega ühiste eesmärkide nimel tööd teinud. Üheks selliseks panustajaks on FinanceEstonia asutajate ringi kuuluv Andrus Alber, kes on jõudnud kanda ka FinanceEstonia juhatuse esimehe rolli.

Tegime praeguse juhatuse liikme Andrus Alberiga sel korral pikemalt juttu, sest tema finantssektoris töötatud aja ja kogemuse pealt on nii mõndagi õppida. Samuti oli just tema asutatud ja juhitav Finora Capital esimene krediidiandja, kellele väljastati krediidiandjate ja -vahendajate hea tava 2022 märgis. Lisaks sai Finora äsja Euroopa Keskpangalt spetsiaalpanga litsentsi. Kõige selle kõrvale jagub põnevaid mõtteid veel isiklikust motivatsioonist ja õppetundidest, samuti vastutustundetust laenamisest ja Eesti riigi loodavast fintech strateegiast, aga ka börsi käekäigust ning riigi rahanduse väljakutsetest. 

Sa oled finantssektoris aktiivselt tegev juba viimased 30 aastat. Võrreldes tormiliste 1990-ndate ning 2008-2009 aasta majanduskriisi ajaga näib tänane finantssektor üsna stabiilne ja võrdlemisi kindlatel jalgadel või on see tunnetus eksitav?

Teatud ebakindlus ja määramatus on lühemalt või pikemalt saatnud meid pidevalt kõik need aastakümned. Samas on kolm viimast kümnendit väga erinevad ja otsest paralleeli on nende vahel keeruline tõmmata. Näiteks 1990-ndate alguses oli Eestis umbes 40 panka. Kõik alles õppisid äri ajama ja avastasid, kuidas finantssektor toimib. Samuti olid regulatsioonid toona üsna puudulikud. Tasub meenutada, et Eesti krooni algusajal oli ka valuutakontroll, mis tähendas muuhulgas, et Eesti Pangale tuli anda ülevaateid välisvaluutas tehtud tehingute kohta. Samuti pidi Eesti Pangalt saama loa, et üldse valuutavahetuspunkte avada. Ära ei tohiks unustada ka seda, et 1992. aastal oli inflatsioon üle tuhande protsendi. See oli väga ebakindel aeg. Lühidalt öeldes oli tolleaegne kontekst võrreldes tänase määramatusega oluliselt erinev ja palju lokaalsem. Täna on suur osa määramatusest globaalne. Samas on meie ettevõtjatel ning järelevalvel hoopis teistsugused teadmised ja oskused.

Kui aga rääkida eelmise finantskriisi ajast ehk aastatest 2008 ja 2009, siis tasub meenutada et käibel oli veel Eesti kroon. Käisid muu hulgas pidevad spekulatsioonid selle üle, kas krooni devalveeritakse. Mäletan, et vähemalt kord kvartalis astus mõni välisanalüütik ligi ja küsis, kas devalveeritakse järgmise või ülejärgmise nädala jooksul ning kas kümme või kakskümmend protsenti. Tolleaegsest valuutakomitee süsteemist ja Eesti majanduse paindlikkusest ei saadud või ei tahetud väga hästi aru saada. Täna on meil euro ja ei ole arutelu selle üle, kas meie valuutaga võiks midagi juhtuda.

Kokkuvõttes võime täna tunda end oluliselt kindlamalt kui siis, seda ka praegustes keerulistes geopoliitilistes oludes. Tänased riskipuhvrid on oluliselt suuremad, järelevalve ja regulatsioonid on tugevamad. Samuti on meie pangad hästi kapitaliseeritud ja riskijuhtimine toimib. 

Murettekitav on aga jätkuv passiivsus konkurentsi võimaluste loomisel pangandusturul. Meie pangandusturust on jätkuvalt 80% kahe suure panga käes. Viimastel aastatel on küll uute pankade osakaal kasvanud, aga konkurents on siiani üks Euroopa Liidu väiksemaid. Riik võiks minu hinnangul aktiivsemalt otsida võimalusi, et konkurentsi suurendada ja toetada. Võtame näiteks pankade tulumaksu küsimuse, mis täna suurtele pikalt tegutsenud ja dividende maksvatele pankadele sobib, aga hiljem loodud pankadele või neile, kes tahavad kiiresti kasvada, seab selged piirid ning sööb omakapitali ära. See ei peaks nii olema. 

Sinu kogemus finantssektoris on väga mitmekülgne: oled pikalt töötanud Eesti Pangas, olnud ka president Lennart Meri majandusnõunik, juhtinud Tallinna Börsi, asutanud ja juhid siiani mitut ettevõtet. Lisaks jääb selle kõige vahele veel kümneid rolle ja põnevaid ettevõtmisi. Mis sind selles valdkonnas hoiab, ja edasi liikuma motiveerib?

Need on kaks asja, mis tulenevad minu isikuomadustest. Esiteks meeldib mulle asju nullist üles ehitada. Kui ma 1992. aastal Eesti Panka läksin, siis oli käibel rubla ja Eesti hakkas tegema rahareformi ilma, et kellelgi oleks olnud õrna aimugi, mis on riigi väliskaubanduse bilanss. Eestis ei olnud kunagi tehtud maksebilanssi ning mul õnnestus olla tiimis, kes hakkas seda esimest korda tegema. Enne Euroopa Liidu laienemist töötasin mõnda aega Euroopa Komisjonis ning seal selgus, et mitte keegi ei olnud kunagi varem kogunud statistikat Ida-Euroopa riikide majanduste kohta. Mul avanes võimalus aidata üles ehitada süsteem, kuidas seda tegema hakata. Ühel hetkel said ka Finora Capital ja Bankish asutatud nullist, sest tundus, et väikeettevõtete finantseerimisel ja omakorda väiksemate laenufirmade tarkvara turul on vaba ruumi, mis vajaks täitmist.

Teine oluline aspekt, mis mind motiveerib, on võimalus teha asju siis, kui öeldakse, et neid ei ole võimalik teha. Kui me kunagi Finora Capitali asutasime ja tahtsime kuus kuud hiljem võlakirju emiteerida, siis öeldi, et nii noorel ettevõttel ei saa võlakirju olla. Tõestasime siis, et saab küll. Seejärel soovisime võlakirjad kahe kuuga börsile viia. Oli taas hulk skeptikuid, aga me tegime seda. Ka selle kuu alguses Euroopa Keskpangalt Finorale antud spetsiaalpanga litsents on näide millestki, mida ei ole Eestis varem tehtud. Ütleme siis nii, et väljakutsed tunduvad mulle alati huvitavad!

Finora Capitalil on kaheksa aastane ajalugu Eestis ja kolm aastat kogemust Leedu turul. Mis see aeg sulle ettevõtte eesotsas õpetanud on?

Finantssektoris on väga palju regulatsioone, mis sind mõjutavad ja mida sina väga palju mõjutada ei saa. 2015. aastal võeti vastu krediidiandjate ja -vahendajate seadus ehk mittepankadest laenuandjad viidi Finantsinspektsiooni järelevalve alla. Olime esimesed, kes Eestis vastava tegevusloa said ehkki aasta varem ettevõtet asutades sellest seadusest veel väga palju juttu ei olnud. 

Teine oluline ja üsna universaalne veendumus on tiimi rolli olulisus. Üksi võid sa olla väga tubli ja suure töövõimega, aga kui pole tugevat tiimi, keda saad usaldada, siis pole võimalik ettevõtet teha ja kasvatada. Meil Finoras ja Bankishis on õnneks super tiimid.

Kolmandaks olen viimase kaheksa aasta jooksul ettevõtjana palju kordi kogenud, et teoorias võivad tunduda võimalused ja riskid ühtemoodi, aga tegelik elu on tihti teistsugune. Mul on meelde jäänud üks kunagi kuuldud mõte, et kui plaan A ei tööta, siis tähestikus on veel 25 tähte ja Jaapanis suisa 204 veel. Seega tuleb asju lihtsalt otsast tegema hakata ja kohaneda. Ei tohi jääda ootama „õiget aega“.

Finora on finantsteenuste partner sadadele ettevõtetele, te pakute laene, liisingut, faktooringut, garantiisid. Konkurents näib olevat suur, mis teid eristab?

Oleme viimastel aastatel pööranud tähelepanu praktiliselt ainult väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. Meil on küll ajaloost portfellis ka paar protsenti tarbijakrediiti, aga fookus on siiski väikeettevõtetel. Tegeleme aktiivselt nende harimisega ehk iga ettevõtja jaoks kõige vajalikumate toodete kokku kombineerimisega. 

Meile endale meeldib mõelda, et oleme oma põhimõtetelt ja suhtumiselt väikeettevõtete personaalpangandus. Klientide seas hiljuti tehtud küsitlus näitas, et 90% neist soovitaksid meid oma tuttavatele ja ka konkurentidele, sest saavad meilt kiiret, lihtsat ja arusaadavat teenust. Eelmisel aastal kahekordistasime oma laenuportfelli ning pea kogu senine kasv on tulnud olemasolevate klientide soovituste pealt ehk me pole pidanud reklaamile kuigi palju raha kulutama. See on minu jaoks kõige parem kinnitus, et teeme seda, mida on vaja ning moel, mis klientidele meeldib. Nii soovime ka pärast pangaks saamist jätkata. 

Just nimelt. Äsja teatasite, et sündinud on Finora Pank – on see arenguhüpe kaugemale ja kõrgemale ehk mida toob tulevik ja mis uksi pangalitsentsi saamine avab?

Kaheksa aastat tegutsemist Eestis ja kolm Leedus on näidanud, kui keeruline on mitte- pangana leida finantseeringut, mida omakorda ettevõtetele laenu, liisingu või faktooringu näol välja anda. Siin on Eesti end ise palju kammitsenud. Näiteks suured Põhjala pangad, kes Rootsis meiesuguseid ettevõtteid finantseerivad, on Eestis võtnud vastu strateegilise otsuse, et siin seda ei tehta. Neilt kõigilt oleme seda küsinud ja saanud eitava vastuse. Seega krediidiliini polnud meil pangast võimalik saada. 

Viitasin enne, et 2015. aastal viisime Finora Capitali võlakirjad börsile. Regulatsiooni muutudes selgus, et laenuvaldkonna ettevõtetest tohivad börsil olla ainult pankade finantsinstrumendid, sest järelevalve võrdsustab seda hoiuste kaasamisega. Kui vaatame paljusid teisi Euroopa riike, siis on meiesugused ettevõtted oma võlakirjadega börsil. Lisaks näiteks Leedus avas Invega (sealne Kredex) Covid kriisi ajal krediidiliini pangavälistele laenufirmadele, et nende kaudu jõuda mikroettevõteteni ehk nendeni, kes tihti pankade radarite alla ei satu. Soovitasime seda teha ka Eestis, kuid ei ametnikud ega poliitikud polnud sellest huvitatud.

Nii ongi selge, et kui laenuettevõte soovib kasvada ja kuhugi jõuda, siis on väga keeruline leida raha, mida ettevõtetele välja laenata. Meie soov on teha mahukamat äri ja pakkuda seejuures ka mõistlikumaid tingimusi, milleks on omakorda vajalik hoiuste kaasamine. Täpselt seda saadud pangalitsents meile võimaldabki – saame oluliselt parematel tingimustel ja suuremas mahus pakkuda väikeettevõtetele laenu, liisingut, faktooringut.

Kas peagi on ka Eestis uue panga sündi oodata?

Pangalitsentsi väljastas Finorale Euroopa Keskpank. Seega ei mängi mingit rolli, mis riigi kaudu taotlus ametlikult neile sinna jõudis. Litsents võimaldab meil tegutseda üle Euroopa Liidu. Kui aga tahame väljaspool Leedut filiaali avada, siis peame muidugi kohalike järelevalvetega selle kooskõlastama. Seega, pärast vajalikke formaalsusi tekib ühel hetkel Eestisse lihtsalt Finora Panga filiaal.

Leedu kaudu otsustasime litsentsitaotluse teha, sest Eestis oleme juba Finantsinspektsiooni tegevusloaga krediidiandja. Leedus ei olnud meil varasemalt ettevõtetega tegutsedes analoogset luba vaja. Ärimahtude kasvades sai aga selgeks, et peaksime ka seal hakkama tegevusluba hankima. Otsustasime, et võtame kohe panganduse tegevusloa näol ambitsioonikama sihi. 

Meie soov ei ole tegutseda täna universaalpangana, vaid keskenduda jätkuvalt väikeettevõtete finantseerimisele. Leedus võeti juba mõni aeg tagasi vastu nn spetsiaalpanga litsentsi seadus, mis võimaldab teatud väiksemate kapitalinõuetega litsentsi taotlema minna. Näiteks Revolut Pank, keda paljud teavad ja kellel on ka Eestis kümneid tuhandeid kasutajaid, hankis endale sama moodi Leedust spetsiaalpanga litsentsi ning hakkas selle baasil üle Euroopa laienema. Tänaseks liiguvad nemad selles suunas, et teha täispanga litsents, aga hulk aastaid tegutseti Leedu kaudu taotletud ja Euroopa Keskpangalt saadud spetsiaalpanga litsentsi alusel.

Kas pangalitsentsi saamine aitab ühtlasi lisada tõsiseltvõetavust ja kaugeneda krediidiandjatele ja -vahendajatele tihti omistatavast nö kiirlaenuandja negatiivsest kuvandist?

Meediale ja ametnikele meeldib tihti lahterdada, et on pangad ja siis kõik ülejäänud on kiirlaenuandjad. Mida väga suur osa neist tegelikult üldse ei ole. Ma olen ise vahel küsinud, kas Estravel on kiirlaenu andja, sest ka nemad on krediidiandja tegevusloaga. Või kas Telia on kiirlaenuandja? Siin valdkonnas on olnud väga palju põhjendamatut sildistamist. 

FinanceEstonia eestvedamisel kutsusime aastate eest ellu krediidiandjate ja -vahendajate hea tava. Lisaks viis 2015. aastal tehtud muutus krediidiandjad Finantsinspektsiooni järelevalve alla. Need sammud on muutnud väga oluliselt turule alles jäänud ettevõtete käitumist.

Finora Capital oli esimene ettevõte, kes taotles ja sai 2022. aastal FinanceEstonia krediidiandjate ja -vahendajate hea tava märgise – miks see teile oluline on?

Soovime tegutseda nii läbipaistvalt ja korrektselt kui võimalik ning seetõttu ka märgist taotlesime. 

Kui suureks probleemiks sa täna Eestis vastutustundetut laenamist pead? On see rohkem aastatetagune müüt, mis meiega ikka kaasas käib või endiselt kurb tegelikkus?

See on keeruline teema. Ma arvan, et valdav osa ettevõtteid, kes on täna Finantsinspektsiooni järelevalve all, lähtuvad vastutustundliku laenamise põhimõtetest. Need on ettevõtted, kes soovivad tegutseda pikka aega ning jätkuvalt on laenuettevõtte parim klient see, kes laenu teenindab, mitte see, kes võlgu jääb ning keda on vaja läbi kohtutäituri või inkasso taga ajada. Samas me ju näeme ka seda, et sotsiaalmeedias on mitmetuhande liikmega grupid, kus pakutakse laenu eraisikult eraisikule, mida mitte keegi mitte kuidagi ei kontrolli. Järjest rohkem küsitakse ka, kas peaks ühisrahastuse portaale senisest rohkem reguleerima. Edumeelsemad neist on samuti juba saanud või taotlemas  tegevusluba. Mis ma tahan öelda on see, et sektorist on mingi osa viimastel aastatel oluliselt korrastunud, aga ei saa öelda, et meil üldse vastutustundetut laenamist ei esineks. 

Sa oled ise korduvalt sõna võtnud ja öelnud, et lõhki laenamist aitaks oluliselt vähendada positiivse krediidiregistri loomine. Miks meil siiani sellist registrit ei ole?

Aus vastus on, et ma ei tea. Riigi tellimusel on EY poolt tehtud väga põhjalik analüüs, mis käis välja mitu stsenaariumi, kuidas seda teha. Sektor on ise öelnud, et on valmis selle registri arendamise ja töös hoidmise kinni maksma. Ka paljud ametnikud ja võlausaldajad on öelnud, et seda on vaja. Värskelt sai valmis Tartu ülikooli läbi viidud analüüs krediidiriskide ja maksevõimetuse kohta – ka selle järeldus ütleb, et positiivset krediidiregistrit on vaja. Miks poliitikud ei ole seda algatanud, ausõna ei tea. Kui teaks, siis püüaks tegutseda selles suunas, et see muutuks. On ju kummaline, et Eesti on pea ainus riik Euroopas, kus sellist registrit pole.

Mis on vajalik, et see register päriselt tööle hakkaks ja oma eesmärki täidaks? Kohustus finantsasutustele registrisse andmeid edastada, järelevalve, mis veel?

Riigilt on vaja vaid seda, et info jagamine laenuandjatele muutuks kohustuslikuks. Meenutan, et aastaid tagasi püüdsid Creditinfo ja väiksemad turuosalised vabatahtlikult sarnast registrit teha. Kuna suuremad turuosalised ei olnud tol ajal valmis sellega kaasa tulema, kaotas see sisulise mõtte. Kohustus kõigil laenuandjatel infot jagada on seega oluline. 

Teiseks tuleks riigi poolt paika panna, kes registrit võib pidada ja millised nõuded selleks esitatakse. Lihtsustatult öeldes tähendab see seda, et suvaline „mees ja koer“ ettevõte ei saaks tulla ja öelda, et tema on see register ning kõik on kohustatud talle andmeid andma. Tuleb viia järelevalve kontrolli alla need ettevõtted, kes seda infot koguvad ja kelle kaudu info vahetamine toimub.

Oluline on ka rõhutada, et me räägime antud juhul ainult finantskohustustest, mitte sellest, et keegi peab hakkama aru andma, kui suur on näiteks tema elektri- või veearve võlgnevus.

Ühtlasi oled sa sellise fintech ettevõtte nagu Bankish asutaja ja tegevjuht. Räägi palun, millega Bankish tegeleb ja kuidas ettevõttel läheb?

Bankish pakub kuutasu alusel pilvepõhist laenuhalduse tarkvara ning seda mistahes laenuettevõttele. See võib olla näiteks laenuühistu, väike pank või näiteks mööblitootja, kes soovib ilma panga abita ise klientidele järelmaksu pakkuda. Kuna tegemist on pilvepõhise lahendusega, siis võivad ka kliendid olla laiali üle maailma. Nägime mõned aastad tagasi Finora vajadustest, et turul oli palju suuri ja kalleid laenuhalduse lahendusi. Aga väiksemad laenuettevõtted ei jaksa neid endale lubada. Lisaks sobivad paljud lahendused ainult ühe kitsa laenutoote puhul, näiteks tagamata tarbijakrediit. Meil oli endal olemas kompetents laenu valdkonnas ning inimesed, kes olid teinud IT-lahendusi. Otsustasime arendada lahenduse, mida ise kasutada ja samas pakkuda ka üle maailma teistele.

Bankishil on tänaseks kümmekond maksvat klienti Balti- ja Põhjala riikides ning käimas on vestlused huvitavate klientidega veel nii Suurbritannias, Kanadas, Austraalias, aga ka mitmes Aafrika riigis. Loodame, et saame oma lahenduse kaudu aidata väga paljusid väikeseid laenuettevõtteid ja nende kliente.

Kuidas sulle praktikuna tundub, et meie fintech sektoril läheb? Viimastel kuudel on taas rohkem räägitud Eesti fintech strateegia loomise vajadusest – mis eesmärki see strateegia sinu hinnangul täitma peaks?

Olen sektoris sees olles tajunud aeg-ajalt väga eksitavat arvamust nagu oleks kõikidel finantstehnoloogia ettevõtetel palju raha, sest tegemist on ettevõtetega, mis toimetavad finantside ja tehnoloogiaga. Eks seda arvamust kütab ka ettekujutus, et Eesti ükssarvikutel on palju raha ning see ongi viinud selleni, paljud riigi poolt ettevõtetele pakutavad teenused või nõustamised on fintechidele teatud mõttes suletud. Seega on minu esimene soov, et fintechidele antaks teiste ettevõtetega võrdsed võimalused. Muuga saab sektor ise kenasti hakkama.

Mis puudutab Eesti fintech strateegia loomist, siis olen olnud esimese strateegiadokumendi mustandi osas üsna kriitiline. Üheks põhjuseks on asjaolu, et seal polnud sõnagi ülikoolide rollist ja koostööst nendega. Bankishi esimese väliskontori avasime Šotimaal ning seetõttu olen ka sealset fintech sektorit rohkem uurinud ja lähemalt näinud. Näiteks Šotimaa fintech strateegia, mis ka hiljuti vastu võeti, paneb palju rõhku just koostööle ülikoolidega. Teiseks peaks strateegia üks eesmärk olema aidata finantsteenuste valdkonnas kaasa konkurentsi kasvule. Seda vaadet seal samuti praegu veel ei olnud. Laiemalt peaks selliste strateegiate lõppeesmärk olema aga visioon, kuidas aidata kaasa majanduskeskkonna paremale kasvule. Üldine ettevõtluskeskkonna soodustamine ja avatus on seega võtmesõnad.

Ja suures pildis võiks see strateegia toetada ka eesmärki, mille ütles välja ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt, et Eesti saaks 2025. aastaks endale 25 ükssarvikut ning 2030. aastaks 500 deeptech ettevõtet.

Absoluutselt, miks mitte. Need on meeldejäävad eesmärgid! Kui vaatame viimast aastat, siis on mitu ettevõtet ükssarvikute nimekirja juba juurde tulnud. Arvan, et me liigume kenas graafikus. Meil on varsti pool esimesest eesmärgist tehtud ning kolm ja pool aastat veel minna. Mida me oleme tänaste Eesti ükssarvikute ja ka edukate fintech ettevõtete puhul näinud, on see, et nad loovad siia palju kõrgepalgalisi töökohti. Sealt hakkab ka maksutulu kasvama ning kaasneb vajadus muude, sektorit toetavate töökohtade loomise järele. See on laiem kasu majandusele ning lisaks ei tohi unustada, et need ettevõtjad, kes on oma esimesed ettevõtted rahaks teinud, on väga aktiivselt hakanud edasi investeerima. See paneb meie majanduse aktiivselt käima. 

Aastatel 2007-2013 juhtisid sa Tallinna börsi. Täna oled börsil noteerimis- ja järelevalvekomisjoni liige. Kuidas Tallinna börsil täna sinu hinnangul läheb? 

Mäletan, kui ise veel börsi juhtisin, siis kogu alternatiivturu ehk First North kontseptsioon oli alles väljatöötamisel ja väga algusjärgus. Mul on hea meel, et tänaseks on see käima läinud – sinna on tulnud ettevõtteid, kes on suutnud investoritelt raha kaasata.

Börsil on suures pildis kaks eesmärki: pakkuda ettevõtetele kasvuks ja arenemiseks võimalust avalikkuselt kapitali kaasata ning investoritele võimalust kuhugi oma vaba raha paigutada. Kahju on aga endiselt sellest, et mitmed suurte riigiettevõtete instrumentide börsile toomised venivad. Sama kehtib ka valitsuse võlakirjade kohta. Eestis on küll jätkuvalt kõige madalam riigivõla tase, aga see on tänaseks jõudnud siiski 18%-ni SKPst ehk see ei ole enam olematu. Riik võiks aidata kaasa säästmise kultuuri ja börsikeskkonna arendamisele läbi selle, et võlakirjad oleks börsil olemas. Oleme üks väheseid arenenud riike, kus ei ole valitsuse võlakirju, millega saab kaubelda.

Nii erakordset aastat kui eelmine vist lähiajal börsil enam oodata ei ole. Viimastel kuudel ja nädalatel on mitmed äsja alustanud väikeinvestorid saanud õppetunni, et aktsiate hinnad ei liigugi ainult ülespoole. Millest see meile räägib?

Börs on paratamatult majandustsüklite peegeldaja. Kui on suur hurraa-meeleolu, siis on lihtne ettevõtetel uut raha leida ja aktsiate hinnad lähevadki üles. Kui majandus pöördub, siis kipuvad ka börsi väärtpaberite hinnad kukkuma. Kindlasti on praegu õppetunni koht lühiajalistele spekulantidele. Vahel õnnestub kiiresti suur kasum teenida, aga sageli see nii ei ole.

Palju on kritiseeritud ka First Northile tulnud ettevõtteid, aga kiputakse unustama, et alternatiivturg ongi oma olemuselt riskantsem. Meenub Funderbeami ümber eelmisel aastal käinud arutelu. Oli terve hulk kasvuettevõtteid, kellel ei läinud nii hästi kui oodati. Mina ütlen seda, et need ongi algusjärgus olevad ettevõtted, kellel võib väga hästi minna, aga ei pruugi. Riskist arusaamine peabki investoril olemas olema. Need on ettevõtted, mille puhul võiks edu oodata kõige varem kahe kuni viie aasta pärast. Kui keegi investor ostis aktsia ja arvas, et ta igal juhul aastaga selle hind kahekordistab ja seda pole juhtunud, siis see ei tähenda, et see ettevõte oleks kuidagi kehv või süüdi on see platvorm kus kaubeldakse. Õppetund on olnud seega peamiselt läbimõtlematult tegutsenud investoritele, sest pikaajaline ja süsteemne investeering aktsiaturgudele pakub jätkuvalt kõige paremat tootlust. Paremat kui võlakirjad, kuld või mistahes muud varad. Investeerimine ja säästmine peabki olema pikaajaline ja süsteemne tegevus.  

Kuidas sulle tundub, kas on toimunud viimastel aastatel muutusi selles, kuidas ettevõtted börsi vaatavad?

Arvan, et nii suuremate kui ka väiksemate ettevõtete börsiletulek on andnud signaali, et see on üks reaalne alternatiiv kapitali kaasamiseks. Nägime ju varasemast ka aastaid, mil mitte ühtegi IPO-t ei toimunud ning siis nõudis see ka ettevõtjatelt suuremat riskijulgust, et katsetada, kas on üldse võimalik nii raha kaasata. Ma arvan, et täna on üldine arusaam börsi rollist ja võimalustest raha kaasamiseks ettevõtjate hulgas palju suurem.

Sa kuulud ka Eesti rahandust ja riigieelarvet analüüsivasse eelarvenõukogusse – kui vastutustundlik meie riigi eelarvepoliitika on?

Täna on eelarvepoliitikat kogu Euroopas väga keeruline hinnata. Nii koroonakriisi kui ka Ukraina sõja tõttu on eelarvereeglite kehtivus Euroopa Liidus pausile pandud. Kui aga vaadata suurt pilti, siis valmistab juba viimased neli-viis aastat muret see, et sõltumata aegadest on riigieelarve läbivalt puudujäägis. See tähendab, et me kulutame kogu aeg rohkem. Aga alles jääb küsimus, et kui me kulutame pidevalt rohkem kui säästame, sealhulgas headel aastatel, siis millal me reserve kogume? Lühiajaliselt võid võlga võtta ning seda on ka paljud riigid teinud. Selle tulemusel teame ka riike, kelle võlakoormus on üle saja protsendi SKP-st. Eesti riigi võlg on küll jätkuvalt Euroopa Liidu väikseim, aga kui veel viis aastat tagasi oli see alla 10%, siis täna läheneb juba 20%-le ning viie aasta pärast jõuab rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt juba 30%-ni. Umbes 11 miljardi euroni jõuab Eesti riigi võlg järgmise nelja-viie aastaga. Kui intressid liiguvad umbes samale tasemele, kus nad olid enne 2008. aasta finantskriisi ehk 2-3% juurde, siis 11 miljardi eurose riigivõla puhul tähendab see, et Eesti riigi eelarve peab igal aastal ainuüksi intresside teenindamiseks leidma 200-300 miljonit eurot lisaraha. Võrdluseks, et praegu käib arutelu, kas koalitsioon jääb püsima või mitte – sealjuures on küsimus 300 miljoni euro ulatuses toetuste sisse viimisest. 

Loomulikult ei taha ma öelda, et võlga ei tohi kunagi võtta. Küsimus on lihtsalt selles, mis sa sellega teed. Kas sa investeerid kaitsevõimesse – väga mõistlik. Kas sul on vaja ühekordseid suuremaid kulusid koroonakriisiga toimetulekuks – arusaadav. Kui me aga jooksvaid kulusid järjest suurendame, siis peab ka keegi välja pakkuma, kuidas jooksvaid tulusid suurendada. Kas mingeid makse või lõivusid tõstetakse? Kas hoopis kuskil mujal mingeid kulusid vähendatakse? Ka see pool peab olema pidev ja jätkusuutlik. 

Ma ei tea, kas see on rõõmustav või kurvastav, aga osalesin just OECD riikide eelarvenõukogude kohtumisel ja need on korduvad teemad tegelikult kõikides riikides. Maksusoodustusi ja toetusi meeldib kõikjal poliitikutel jagada, aga väga raskelt tulevad ettepanekud, kust selleks raha leida.

Kui midagi erakorralist ei juhtu, siis on järgmisel aastal riigikogu valimised. Mis on kolm peamist soovitust erakondadele, mis tuleks kindlasti valimisprogrammidesse sisse panna ja millele finantssektori vaates fookus seada?Keeruline on tuua konkreetset kolme punkti, sest majandust ja ettevõtlust tuleb vaadata terviklikult. Oleme FinanceEstonias panemas kokku omapoolseid soovitusi erakondadele. Läbivaks teemaks meie sisemistes aruteludes on riigi rahanduslik julgeolek. See tähendab seda, et riigi rahandusstrateegia peab olema jätkusuutlik, sh tuleb riigivõlaga rahastada vaid investeeringuid, mitte katta jooksvaid kulutusi. Aga ka seda, et ettevõtetel peab olema võimalikult hea ligipääs kapitalile, et nad saaks kasvada, luua töökohti ja selle kaudu toetada kogu ühiskonna jõukamaks saamist. Loodan, et poliitikud keskenduvad oma programmide kokkupanekul tervikvaatele, mitte üksikutele kildudele ja hüüdlausetele.