Riik on kehtestanud krediidiasutustele ja -andjatele juba ammu kohustuse rakendada vastutustundliku laenamise põhimõtteid. See tähendab muu hulgas kohustust hinnata laenutaotleja maksevõimet ja rahalisi kohustusi ning kontrollida seda sõltumatutest allikatest. Selle muudab aga keeruliseks asjaolu, et kogu hindamiseks vajalikule infole puudub tegelikkuses ikka veel ligipääs, kirjutab FinanceEstonia juhatuse liige Andrus Alber.
Olukorra tõsidust näitab asjaolu, et uuringute järgi on Eestis umbes 70 000 inimest, kelle vastu on ülelaenamise tulemusel algatatud täitemenetlus. Laenuorjusesse on seega sattunud rohkem inimesi, kui elab Narvas ja Rakveres kokku. Ometi on jooksnud ummikusse kõik senised katsed sellele piir panna. Nüüd tundub, et lahendust siiski otsitakse ja positiivse krediiditeabe vahendamise seaduseelnõu projektile on rahandusministeeriumis uus käik antud.
Praegu kontrollitakse laenutaotleja sissetulekuid erineval moel, kuid kohustuste puhul on pea ainsaks toimivaks võimaluseks konto väljavõte. See on aga ajamahukas, laenutaotlejale ebamugav ning ei võimalda kõiki analüüsietappe automatiseerida, eriti väiksemate laenude puhul. Samuti tähendab praegune olukord seda, et teatud hulk laenutaotlejaid saab varjata teadlikult oma tegelikke sissetulekuid ja finantskohustusi ning võltsib infot.
Registrist võidavad kõik
Selge on, et positiivne krediidiregister iseenesest ei lahenda kõiki liigse laenamisega seotud probleeme, kuid muudaks olukorra kindlasti paremaks. Seda kinnitab ka teiste riikide kogemus – enam kui kahekümnes Euroopa Liidu liikmesriigis on sarnane register juba olemas, teiste hulgas näiteks Lätis, Leedus, Rootsis ja Soomes. Euroopa praktika näitab, et registri kasutuselevõtuga kaasnevad riskid on maandatavad ja kasu kõigile osapooltele tuntav. Seega taandub registri loomine paljuski poliitilise tahte olemasolule või selle puudumisele.
Registrist rääkides tõstatavad kriitikud sageli esimesena privaatsuse riive argumendi. Samas julgen kahelda, et kohustuste register riivaks privaatsust rohkem kui täna küsitav konto väljavõte. Viimane peidab endas registriga võrreldes oluliselt rohkem infot: alustades sellest, millise arsti juures inimene käib ja lõpetades sellega, kellele alimente maksab või millises restoranis söömas käib.
Mõned on arvanud sedagi, et positiivne krediidiregister oleks kõigile avalik ja ligipääsetav. Nii see kindlasti ei oleks. Naabrimees sealt minu kohta midagi vaadata ei saa. Küll aga näeks tarbija enda kohta, millised on juba võetud kohustused ning millised krediidiasutused on minu kohta päringuid teinud. Registri haldajale väljastaks rangete reeglite alusel tegevusloa finantsinspektsioon, seal olevatele andmetele oleks ligipääs üksnes laenuettevõtetel ning andmekaitse inspektsioon teostaks täiendavat kontrolli.
Kui küsida, millised on positiivse krediidiregistri suurimad kasutegurid, siis nimetaksin viis peamist. Esiteks, nagu juba öeldud, piirab register ülelaenamist ja aitab vähendada võlaorjusesse sattuvate inimeste arvu. Inimeste finantskohustused oleks registris selgelt välja toodud ning laenuettevõtted saaks neid hinnata ilma kartuseta, et kuskil on veel mingid kohustused, mida inimene varjata võib. Seega suureneks läbipaistvus ja väheneks pettuste arv.
Teine oluline eelis on, et registri kasutamine muudaks laenud soodsamaks. Teatavasti on tarbimislaenude intressimäärad Eestis muu Euroopaga võrreldes oluliselt kõrgemad. Seda paljuski põhjusel, et laenuandjatel pole sageli võimalik riske adekvaatselt hinnata, mistõttu tuleb laene ka kõrgemalt hinnastada.
Kolmandaks lihtsustaks uus süsteem klientidel võrdlevate pakkumiste võtmist erinevatest krediidiasutustest, sest pakkumised oleks tehtud ühtse ja läbipaistva teabe pealt. Neljandaks väheneks eraelu puutumatuse riive, millele juba viitasin, sest registris oleks näha vaid finantskohustused. Viiendaks võimaldab register kutsuda kergemini korrale ka vastutustundetuid laenuandjaid ning pikas plaanis nad turult välja tõrjuda.
Riigilt tulgu seadus, erasektorist teostus
Selleks, et see kõik päriselt toimiks ja tööle hakkaks, on vaja sätestada Eesti finantsasutustele andmete registrisse edastamise kohustus. Vastasel juhul ei oleks tegemist efektiivselt toimiva allikaga olemasolevate finantskohustuste kontrollimiseks.
Samuti peaks registripidaja omama tegevusluba, et tagada järelevalve ja turvaline teenuse osutamine. Oluline on rõhutada, et registripidaja ei pea olema riik, selle rolli võib enda kanda võtta ka erasektor. Selliselt on see lahendatud ka mitmetes teistes riikides, näiteks Rootsis ja Saksamaal. Registri loomiseks vajalikud kulud on erasektor valmis ise kandma.
Kokkuvõttes võib tõdeda, et erinevatel lahendustel on omad plussid ja miinused, kuid oluline on üks lahendus välja valida ning võimalikult kiiresti ellu viia. Kui loodav seadusraamistik seda toetab, siis erasektor on valmis oma panuse andma.
