Sattusin hiljuti ajakirjast The Economist lugema artiklit riiklikest bürokraatia vähendamise initsiatiividest üle maailma. Üheks selliseks oli ka Argentiina president Javier Milei kampaania, kus ta käis ringi kettsaega, et näitlikustada plaane bürokraatia vähendamiseks. Samuti meenub Donald Trumpi ja Elon Muski DOGE-projekt USA bürokraatia kärpimiseks. Ka Euroopa Komisjon on lubanud uuel ametiajal bürokraatiat vähendada, kirjutab ettevõtja ja FinanceEstonia juhatuse liige Andrus Alber.

Esmalt tuleb rõhutada, et ühiskonna toimimiseks on teatud reeglid ja nende jõustamine siiski vajalikud. Seega ei tohiks bürokraatiat võtta pelgalt kui sõimusõna. Sellel on oma vajalik roll igal elualal, alates toiduohutusest kuni läbipaistva ettevõtluskeskkonna ja lennunduseni. Suurim väljakutse on aga eristada vajalikke regulatsioone ebavajalikest. Selle välja selgitamiseks on abiks kaks lihtsat kontrollküsimust. Esiteks, kas regulatsiooni kasud ületavad kahjusid? Ja teiseks, kas just riik peab konkreetset valdkonda või tegevust reguleerima?

Kolm näidet ebavajalikust bürokraatiast

Kuigi bürokraatial on oma roll, on selge, et teatud juhtudel on see muutunud ebamõistlikult keeruliseks. Toon kolm näidet.

Hiljuti puutusin ühes Eesti mõistes täiesti tavalises kontoris tegutsevas ettevõttes kokku tööinspektsiooni esindaja külaskäiguga. Selle tulemusel valmisid soovitused panna kööki sildid sõnumitega „Terav nuga võib lõikamisel vigastada“ ning „Ärge jooge kohvimasina puhastusvedelikku“. Kas inimestel on ka kodus sellised sildid või eeldatakse, et tööle minnes inimeste vaimne võimekus kukub 90%?

Ajal, mil olin veel börsijuht, vaidlesime justiitsministeeriumiga selle üle, miks riik tahab seadustada, et kui lapsevanem soovib oma lapse nimele osta väärtpabereid, vajab ta selleks kohtu luba. Kui küsisime, kas riik sekkub ka siis, kui lapsevanem ei kogu lapsele midagi või ostab lapsele seifi kullakangid või kogub garaaži tuleviku tarbeks kalleid veine, siis tuli vastuseks kindel „ei“. Sinna riik ei sekku, aga lapse nimel aktsiaid ostes on vajalik kohtu luba. Seda siiani.

Pangavälised laenuandjad vajavad tegevuseks finantsinspektsiooni tegevusluba. Üheks loa saamise eelduseks on nõue omada siseaudiitorit. Eestis on üle 30 sellise laenuandja, kelle bilansi kogumaht on paarsada miljonit eurot. Seega jälgib paarisaja miljoni euro korrektset kasutamist 30 siseaudiitorit. Samal ajal jagavad riigi mitmed ametkonnad miljardeid ja omavad kokku vaid paari siseaudiitorit. Kus on siin loogika?

Need on vaid kolm näidet finantsvaldkonnast, millega olen lähemalt kokku puutunud. Olen kindel, et igas valdkonnas õnnestuks tuua välja sama kummalisi näiteid. Need on ametnikele ka teada, kuid tekib küsimus – miks nendest ei alustata, et bürokraatiat vähendada?

Bürokraatial on riigile mõõdetav hind 

Iga väike kulu ühes või teises kohas annab paratamatult kokku suure kulu, mille maksumaksja lõpuks kinni maksab. Seda kas aeglasema ja/või kallima teenuse kujul. Esmapilgul lihtsaim lahendus ehk riigiametnike vähendamine ei ole siin aga tegelikult kuigi tark lahendus. Eriti olukorras, kus ebamõistlikud reeglid ja piirangud ise jäävad paika. Nii saame tulemuseks veelgi aeglasema bürokraatiamasina, sest samu piiranguid peavad jõustama vähemad inimesed.

Eestis, nagu paljudes teistes riikides, on eluasemehinnad kiiresti tõusnud, muutes need noortele peredele kättesaamatuks. Üheks põhjuseks on paljudes riikides ülimalt aeglased planeerimismenetlused, mis ei võimalda eluasemeid piisavalt tempokalt juurde ehitada. Sama kriitikat teevad ka arendajad Eestis ning samadel põhjustel ei ole meil viimasel kümnendil ehitatud ka ühtegi meretuuleparki ning praeguses keerulises julgeolekuolukorras võtab uue kaitsetööstuspargi rajamine aastaid. Selle tulemusena on elektri hind kõrge ning sõltuvus välismaal toodetavast laskemoonast suur.

Kipume vahel unustama, kui bürokraatlikud ja aeganõudvad mõned täna elementaarsed toimingud veel paar aastakümmet tagasi olid. Näiteks 1980ndatel USAst alanud lennunduse ja side valdkonna regulatsioonide lihtsustamine tõi veidi hiljem kaasa sarnased muudatused ka Euroopas. Selle tulemusena saame täna lennata odavlennufirmadega nagu Ryanair ning kasutada oluliselt madalama hinnaga telefoni- ja andmesidet. Ka Euroopas kehtestatud kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine tähendab võimalust tellida välismaistest e-poodidest otse pakiautomaati kaupa, reisida ilma viisata või kasutada erinevaid digitaalseid finantsteenuseid valuutavahetuseks, investeerimiseks või arveldamiseks.

Prantsusmaal on hinnatud, et liigne bürokraatia läheb maksma 4% SKP-st – pea kaks korda rohkem kui on riigi kaitsekulud. The Economist mainis viidatud artiklis Eestit kui positiivset eeskuju, kus pea kõik valitsuse teenused on muudetud digitaalseks, hoides sellega kokku 2% SKP-st. Kindlasti toimivadki mitmed Eesti riiklikud teenused võrreldes paljude teiste riikidega hästi. Samas ei peaks see olema ettekääne, nagu meie ei saaks bürokraatia vähendamisel tempot tõsta. Peaksime alustama just kõige ilmsematest ja ebaloogilisematest regulatsioonidest – need on ammu teada, nüüd on aeg need ka kõrvaldada.