Kuna pensionisüsteemist võib tänavu viiest miljardist kogutud eurost lahkuda miljard või enamgi, siis tuleks ära kasutada hoopis võimalusi, mis Eesti pensionisüsteemi tervikuna lisaraha tooks.

Majandus- ja poliitikahuviliste jaoks oli 2020. aasta kahtlemata meeldejääv. Nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Sündmusi on maailmas palju, mis inimesi ärkvel hoidsid. Olgu nendeks siis USA presidendivalimised või globaalne aktsiaturgude ralli ja rohelise mõtteviisi läbimurre rahandusvaldkonnas.

Viimase ilmekas näide on Elon Muski tulevikku vaatav strateegia ja Tesla turuväärtuse uskumatu kasv eelmisel aastal – 2020. aasta algusega võrreldes on Tesla aktsia täna ligi 10 korda kallim! Siiski oli eelmine aasta varaomanike jaoks närvesööv, sest taustal möllas lainetena globaalne pandeemia, millel oli keskne mõju paljudele majandusharudele.

Aga õnneks jagasid keskpangad jätkuvalt pihtasaanud majandustele oma „vaktsiini“ ekspansiivse rahapoliitika näol.

Tulles maailmast Eestisse, siis eelmisest aastast jäi meelde pikaajalise mõjuga kogumispensioni reformi seadustamine ning Eesti riigi tõsine “šoppamine” rahvusvahelistel kapitaliturgudel, emiteerides uusi võlakirju pea 2 miljardi euro väärtuses.

Prognoositud eelarvepuudujäägist lähtuvalt võib eeldada, et tänavu kasvab riigivõlakirjade maht veelgi. Ja veelgi põnevust Eesti majanduspoliitiliste tulevikuvalikute osas lisab värske valitsuse kukkumine.

Uuel valitsusel seisab ees palju väljakutseid, sest sellises eelarvedefitsiidi olukorras pole ükski Eesti valitsus seni veel toimetanud. Kui kaua on võimalik kulutada ja elada tingimustes, kus su väljaminekud on suuremad, kui sissetulekud? Erasektoris sellistele ettevõtetele laenu ei antaks. Riigid aga saavad, nagu teame.

Pensionireformi järelmid

Eelmise aasta rahanduslikus mõistes halvad valikud on kollitamas nüüd uut valitsust. Üheks sellistest oli kogumispensioni maksete ajutine peatamine mullu juulist tänavuse augustini – sisuliselt võttis riik Eesti inimestelt väga kallist laenu, lubades pensionikogujatele hiljem saamata jäänud tootluse tagasi maksta.

Tagantjärgi võib öelda, et valitsuse poolt vaadatuna oli tegemist väga halva ajastusega, sest aktsiaturgude ralli tõttu jäid II sambaga liitunud heast tootlusest ilma, kuna riik ise jättis pensionifondidesse panustamata. Nüüd peab riik tõenäoliselt raha kapitaliturgudelt laenama, et see „kallis“ laen II sambaga liitunutele kinni maksta.

Teine asi on aga pensionisüsteemi reformiga ehk Isamaa valmislubaduse täitmisega, mille tagajärgi tunneme omal nahal veel kaua. Uus valitsus peaks tegema kõik selleks, et olulised pikaajalised investorid – Eesti pensionifondid – saaksid panustada märksa rohkem Eesti majanduskasvu.

Eesti investeeringute osakaal Eesti pensionifondides on kasvanud aasta aastalt ning tipphetkel ületas see isegi 600 miljoni euro piiri. Teise samba reform tõi investeerimisotsuste äkkpidurduse, mis paneb küsima – kas investeeringutel Eestisse on ka nüüd kriips peal?

Tänaseks on teisest sambast väljumisavalduse teinud 52 000 inimest 706 000 kogujast. See on pea sama palju, kui Eestis on hetkel töötuid. Kui eeldada, et teisest sambast liigub ära miljard eurot või enamgi, siis pensionifondidele antav signaal on selge – investeeri lühiajaliselt ja likviidselt. See omakorda tähendab, et fondid otsivad likviidseid investeeringuid väljaspool Eestit.

Nüüd on võtmekoht, mida uus valitsus teeb. Kas sõnumiks on pensionifondidele pika vaate andmine koos rahapaigutuse võimalustega Eestisse või jätkub lühiajaline ja konjunktuurne lähenemine?

Loome Eesti inimestele investeerimisvõimalusi

Pensionireformi juures tuleb aga näha ka positiivseid külgi. See osa pensionireformist, mis puudutas väljamaksete uusi lahendusi pensioniealistele, oli vajalik ja kindlasti süsteemis osalejatele positiivne uudis. Ka pensioni investeerimiskonto (PIK) kaudu oma pensionivara juhtimise lubamine on aktiivsematele kogujatele heaks uudiseks.

Omaette küsimus on, kas Eesti inimeste individuaalsed investeerimisteadmised on selleks piisaval tasemel ja kas turul on piisavalt finantsinstrumente kuhu investeerida? Siin ootaks riigilt kindlasti suuremat initsiatiivi – usaldame oma inimesi ja tekitame neile palju võimalusi finantsinstrumentide näol. Riik saab siin pakkumist suurendada, näiteks riigiettevõtete võlakirjade ja aktsiate pakkumise suurendamise näol.

Ootame pikisilmi Enefit Green jt riigiettevõtete börsiletoomist. Miks mitte ka Omniva, Operail või Riigi Kinnisvara? Eeldatavasti parandaks see ettevõtete juhtimise kvaliteeti ning tingiks otsuste suurema läbipaistvuse. Heaks näiteks siin on Tallinna Sadama ja Ignitise IPOd, mis tõid Baltikumi uusi kvaliteetseid välisinvestoreid ning andsid jaeinvestoritele võimaluse investeerida uutesse instrumentidesse.

Mida veel uus valitsus Eesti pensionisüsteemi osas teha saaks? Kuna pensionisüsteemist võib tänavu viiest miljardist kogutud eurost lahkuda miljard või enamgi, siis tuleks ära kasutada hoopis võimalusi, mis Eesti pensionisüsteemi tervikuna lisaraha tooks.

Tööandjapension lauale

Meie pensionikassa on üle kümne aasta järjest defitsiidis olnud ja pikaajaline piltki midagi head ei tõota. Heaks võimaluseks oleks sisse tuua tööandjapension, mille osas FinanceEstonia on juba aastaid rahandusministeeriumile ja valitsusele ettepanekuid teinud.

Mujal maailmas võimaldatakse tööandjapensioni makseid teha soodsama maksumääraga ja ilma erisoodustusmaksuta. See ei tähenda, et tööandjad ootaks valitsuselt suurt maksuvabastust, vaid mõistlikku maksumäära pensionimaksete tegemisel.

Ehk sellisel juhul on ka töötajad valmis täiendavalt oma pensioni panustama – selleks ju II ja III samba pensionisüsteemi ka reformiti, et süsteemiga liitunutele uusi vabadusi anda! Eesti ettevõtjad on viimastel aastatel teeninud rekordkasumeid ning palgaralli on üheks konkurentsivõime probleemiks, eriti „tarkade“ töökohtade loomisel.

Selmet jätkuvalt palgakasvu panustada, võiksid tööandjad osa sellest kasvust suunata töötajate tuleviku kindlustamiseks läbi täiendava pensionimaksete. Usun, et tööandjapension muutuks Eestiski populaarseks ning uus valitsus võiks selles osas anda ettevõtjatele kindla sõnumi.

Ja lõpetuseks – miks ei võiks lubada inimestel oma II sambasse vabatahtlikult rohkem sisse maksta, kui praegu kehtivad 2+4? Eestis kindlasti on inimesi, kes on muutunud pensionisüsteemi valguses valmis oma II sambasse rohkem raha paigutama. Suuremad võimalused on seotud valikutega – kas kasutada pensionifonde või oma PIK arvet, mille kaudu ise investeerida. Miks me siis poolele teele seisma jäime?

Raha on vaba, loodi uued investeerimisvõimalused läbi teise samba. Samas riik ei luba inimestel II sambasse raha juurde panna. Muidugi on võimalus investeerida ka III sambasse, aga nende investeeringute tegemine on täna selgelt piiratud. Lisakasu riigi vaatest oleks veel see, et mida rohkem pensioniraha suunduks teise ja kolmandasse sambasse, seda solidaarsemaks saaks tulevikus muuta ka esimest sammast.

Kokkuvõtvalt usun, et iseenda hakkamasaamisel ja vastutuse võtmisel on suur väärtus. Seda pensionireform teatud määral ka võimaldab. Aga uus valitsus võiks pensionireformi päriselt lõpuni viia – anda inimestele rohkem võimalusi investeerimiseks läbi II samba ning leida võimalusi raha juurdetoomiseks pensionisüsteemi.

Kommentaar ilmus 20. jaanuaril 2021 Eesti Päevalehes.