FinanceEstonia liikmete seisukoht on, et senisest enam tuleb pöörata tähelepanu eraisikute, ettevõtete ja tervikuna kogu riigi finantsjulgeolekule ning selle tugevdamisele. Erakondadele suunatud FinanceEstonia poliitikasoovitustes on toodud välja konkreetsed ettepanekud, mis läbi heaolu ja majandusliku turvatunde loomise mõjutavad otseselt usaldust riigi vastu.
FinanceEstonia juhatuse liige ja Ellex Raidla partner Raino Paron jagab intervjuus oma mõtteid seoses finantsilise turvatunde loomise, inimest elukaare rahatarkuse suurendamise ning pensionivaesuse riski vähendamisega.
Milline on finantssektori roll üldise julgeoleku tagamisel?
Riigi rahandus on üks tugisammastest, millel riik püsib. Nõrga rahandusega riik on haavatav, sest ebapiisav rahastus ei taga riigi põhifunktsioonide täitmist. Eesti kontekstis kuuluvad selliste põhifunktsioonide hulka kindlasti Põhiseaduses sätestatud eesmärgid – Eesti riigi ja rahvuse säilimine. Need hõlmavad endas nii kaitsevõime tagamist kui ka tegevusi, mis on vajalikud riigi toimimiseks oluliste sektorite – teiste hulgas tervishoiu, politsei ja pääste, haridussüsteemi – toimimiseks ja arenguks. Ebaefektiivne käitumine riigi rahaga nõrgestab ka riiki.
Milliseks hindad praeguse energiakriisi ning hinnakasvu mõju Eesti inimeste finantsilisele julgeolekule?
Energiakriis ja sellest tingitud inflatsioon mõjutavad negatiivselt kõiki Eesti inimesi ja ettevõtteid.
Milline on riigi roll ja võimalused tänases majanduskeskkonnas luua elanikele suuremat finantsilist turvatunnet?
Energiakriis ning inflatsioon on põhjustatud Venemaa sõjast Ukrainas, mistõttu ei ole tegemist tavalise olukorraga. Õigustatult kasutatakse väljendit, et tegu on “sõjaolukorraga” ning seetõttu on põhjendatud ka tavapärasest erinevate meetmete kasutamine olukorraga toimetulekuks ja selle negatiivsete mõjude leevendamiseks.
Minu hinnangul on riik käitunud õigesti, otsides võimalusi, kuidas kontrollida võimaluste piires energiahindu läbi “sotsiaalenergia”, sest energiahinnad on olnud üldise inflatsiooni suurim allikas. Hüppeline energiahindade kasv on tegur, mis elanikke kõige enam mõjutab ning mida riik saab oma tegevuse ja poliitikatega teatud määral mõjutada. Samas ei pea ma põhjendatuks laiapõhjalisi toetusi suurtele gruppidele näiteks toidu või ka teiste hindade tõusu kompenseerimiseks, sest see toidaks inflatsiooni kasvu jätkumist. Nagu eelnevalt viidatud, on oluline säilitada korras rahandus kui riigi üks tugisammas ka läbi selle kriisi.
Milliseks hindad Eesti inimeste tänast rahatarkust?
Tase on ebaühtlane. Viimastel aastatel on rahatarkuse kui oskuse olulisust kindlasti palju rohkem teadvustatud ning ka meedia on teinud head tööd. Samas tundub, et osal ühiskonnast puuduvad endiselt elementaarsed teadmised rahatarkusest. See on halb kogu riigi vaates, sest ühiskond tervikuna peab kandma sellega seotud kulud.
Milline on riigi roll ja vastutus inimeste elukaare rahatarkuse suurendamiseks?
Riigi kõige suurem ülesanne, et mitte öelda kohustus, on hariduse ning rahatarkuse arendamine. Kogu demokraatia toimimise eeldus on haritud valijad – mida parema haridusega on valijad, seda paremini toimib demokraatia, sest haritus suurendab võimekust teha otsuseid ka pikemat tulevikku silmas pidades. Mida väiksem on valijate haridustase, seda suurem on surve teha populistlikke, lühiajalist kasu teenivaid otsuseid, mis pikas perspektiivis on pigem halvad. Ja seda suurem on oht demokraatiale endale.
Mis on esimesed sammud, mis tuleks rahatargema Eesti nimel nüüd ja kohe astuda? Mis võib halvemal juhul olla tagajärg kui neid samme ei astuta või teemaga piisavalt ei tegeleta?
Rahatarkuse teemade integreerimine kooliprogrammi (matemaatikaülesannetesse, ühiskonnaõpetusse jne), et kõik Eesti lapsed saaksid koolis võrdselt hea ettevalmistuse ning ühiskonnas ei oleks rahatarkuse alast “kihistumist” regioonide, sissetulekute ja muu alusel. Kihistumise risk on suurem olukorras, kus rahatarkus on spetsiaalne valikaine, mida õpetatakse vaid valitud koolides.
Milline peab olema riigi roll pensionivaesuse vähendamisel?
Riik saab ja peab suunama seda protsessi läbi oma sõnumite ja poliitikate. Näiteks sõnum, et pensioniks raha kogumine ei ole vajalik ega mõistlik ning ilma selleta saab paremini hakkama, on põhjendamatu lootuse ja alusetu kindlustunde andmine tuleviku suhtes. Just selline sõnum anti II pensionisamba reformi käigus ning see loob pinnase, et inimesed, kellele riik ei suuda pensionipõlves tagada mõistlikku elatustaset, pettuvad tulevikus riigis ja selle sõnumites ning ei usalda oma riiki. Seda retoorikat tuleks muuta.
Mis ja miks on esimesed konkreetsed asjad, mis vajaks tänase pensionisüsteemi juures muutmist?
Tuleb selgitada, et iga inimene kannab osalist vastutust oma pensionipõlve kindlustamise eest. Suurendada võimalusi ja motiveerida inimesi ka ise rohkem panustama oma pensioniks kogumisse. Tööandja pensioni loomine ja selle kasutamise soodustamine, vajadusel ka läbi maksusüsteemi.
Millised on reaalsed võimalused kaasata inimesi aktiivsemalt pensioni kogumisse? Mis juhtub kui see ei õnnestu?
Selgitada, et meie demograafiline olukord tingib selle, et iga inimene peab võtma suurema vastutuse enda tuleviku eest. Ja et riik ei saa ega suuda kinni maksta suure hulga inimeste valesid otsuseid. Riigi roll on tagada, et inimesed seda mõistaksid. Vajadusel on inimesi vaja õiges suunas “nügida”. Mida varem seda alustada, seda kergem on hiljem riigieelarvel ja seda rohkem jääb raha riigi teiste põhifunktsioonide täitmiseks.
Millele peaks tänane noor mõtlema ja mida tegema, et saada pensionieas hästi või väga hästi hakkama?
Noorteni tuleb viia teadmine, et vananevas ja väheneva tööealiste arvuga ühiskonnas vastutab igaüks oma rahaliste valikute eest ise suuremas ulatuses kui nende vanemad ja vanavanemad. Samuti oleks vaja viia noorteni teadmine rahatarkuse ja selle rakendamise olulisusest ja mõjust nende enda eludele, näiteks viisil, mis illustreerib eluliste näidete varal, kuidas valed otsused võivad kaasa tuua rahaliselt väga kahjulikud tagajärjed. Samuti tasuks kaaluda teavituskampaaniate korraldamist teadvustamaks just noorematele põlvkondadele, et demograafiline olukord vähendab riigi võimalusi tagada piisav sissetulek vaid riigi makstavast pensionist, julgustades noori varakult alustama kogumist oma pensioniks.
