FinanceEstonia juhatuse esimehe Kaido Saare sõnul on arusaadavalt Eesti inimeste suurimaks mureks praegu kasvavad energiahinnad ning Euroopa kõige kõrgem inflatsioon. Hetkel majanduses toimuv puudutab suuremat osa Eesti inimestest väga tugevalt ning lahenduste leidmine on kriitilise tähtsusega, et tagada nii inimeste, aga seeläbi ka riigi finantsiline julgeolek.

Naljaga öeldes on praeguse energiakriisi ja hinnakasvu tulemusel Saare sõnul väga suur hulk inimesi börsile tulnud. Seda küll kahjuks mitte positiivses kontekstis, sest sisenetud on elektribörsile, et oma igapäevaseks toimetulekuks jälgida sealseid hindasid. See viitab selgelt olukorra tõsidusele ning vajadusele leida kiiresti leevendust.

Milline peaks praeguses olukorras olema riigi roll ja kuidas on seni hakkama saadud?

On selge, et riik peab võtma tugevad ohjad. Praegu ei saa riik öelda, et inimesed saagu ise hakkama. Kõik saavad aru, et senisel kujul elektribörs enam ei tööta ning elektrihindade kasv ja seeläbi inflatsioon laiemalt on suures osas Ukrainas toimuvast sõjast tingitud kulu. Loogiline on, et sõjakulusid katab riik oma üldisest eelarvest, mitte iga inimene iseseisvalt. Seega energia- ja gaasihindade kompenseerimisest ei pääse riik mitte kuidagi. Siin tuleb vastutus võtta. Positiivne on see, et Eesti inimesed on olukorra suhtes olnud seni üsna leplikud. Tingitud on see ilmselt sellest, et tajume agressiooni ohtu paljudest teistest riikidest tugevamalt.

Milline roll on aga finantssektoril endal, et lahendusi leida ja leevendust pakkuda?

Finantssektori turuosalised peavad samuti kainet mõistust ja empaatiat omama. Kui leibkondade kulud järsult tõusevad, siis võib olla vajalik vaadata üle ka olemasolevad laenugraafikud. Ajutiselt tuleks pakkuda võimalust vähendada laenumakseid. See on kindlasti finantssektori roll. 

Oluline on rääkida ka euriborist – oleme olukorras, kus Euroopa keskpanga baasmäära tõstetakse ning selle tagajärjel tõusebki jõuliselt euribor. Selles valguses tundub, et finantssektor surub tinglikult ise tarbijaid ja ettevõtteid raskustesse. Finantsteoorias on sellel küll vajalik majandust jahutav mõju. Praegu on aga häda selles, et inflatsioon on olulises ulatuses põhjustatud sõjast. Sõda on mõjutanud energiahindasid ja energiahinnad üldist inflatsiooni. Kui sõda peaks ühel hetkel lõppema ja ma väga loodan, et lõpeb, siis võiks energiahinnad jälle kukkuda. Seetõttu peaks praegu mõtlema, kui palju on tark intressimäärasid tõsta ning kindlasti arvestada praeguse olukorra tekkepõhjustega.

Keeruline olukord on kindlasti ka hea peegel meie inimeste senisele rahatarkusele?

Nii see tõesti on, sest rahatarkust saab reaalselt ammutada ikka läbi praktilise elu. Ainuüksi olukorrad, kus perekonnad vaatavad üle oma lepingutingimusi, räägivad läbi teenusepakkujatega ning küsivad uusi võrdlevaid pakkumisi, on kindlasti osa üldisest rahatarkusest.

Kas praegune olukord võiks anda ühel hetkel ka tõuke suuremale säästmisele ja investeerimisele?

Ma arvan küll, kui inimesed suudavad praegust finantsdistsipliini ka edaspidi hoida. Kui praegu jälgitakse tähelepanelikult kulusid ning hoitakse kokku seal, kus asjakohane ja võimalik, siis majanduslikult parematel aegadel pakub see uusi võimalusi säästmiseks. Lühiajaliselt on aga tõenäolisem, et paljud inimesed on sunnitud oma kogutud sääste kasutusele võtma. Mis on iseenesest ka asjakohane ning osa rahatarkusest – parematel aegadel säästetakse ja keerulisematel aegadel puhvreid vajadusel rakendatakse. See ongi turvatunne inimese vaates, et sul on tagavara, mille najal elad üle ka keerulisemad ajad.

Kas ka pikaajalise säästmise võtmes, näiteks pensioniks kogumises, on näha võimalikku positiivset nihet?

Majanduslikult keerulistel aegadel on ilmselt raske panna inimesi pensioni peale mõtlema. Põhifookus peaks olema sellel, kuidas inimesed turvaliselt langusperioodist läbi tuleks. See on inimeste jaoks arvatavasti akuutsem. Pensionide kontekstis on aktuaalne see, kui palju tuleb inimestel minna oma pensionisäästude kallale. Parim oleks, kui inimesed suudaksid majanduslanguse perioodist tulla läbi lühiajaliste puhvritega ning mitte puutuda pikaajalisi pensionisääste.

Siin on kindlasti ka riigil oluline roll, mis sõnumeid välja antakse ja mis võimalusi pakutakse?

Ainuüksi sõnumina on väga tugev signaal, kui riik loob võimalused vabatahtlikult inimestel teise pensionisamba sissemakseid suurendada. Sama kehtib ka tööandja pensioni kohta, mis mujal maailmas on täiesti tavaline ja toimiv nähtus. Selleks, et tööandjapension ka Eestis tööle hakkaks, on vaja teatud majanduslikke stiimuleid ehk maksusoodustusi. Igal juhul on see suure potentsiaaliga instrument, et pensionisüsteemi ja kapitaliturgudele laiemalt raha juurde tuua ning aidata inimeste pikaajalist pensionivara tõsta. 

Need instrumendid on olulised ka inimestele finantsjulgeoleku loomisel. Kas on veel konkreetseid samme, mida saaks astuda, et finantsjulgeolekut tekitada ja suurendada?

Ma arvan, et kõige olulisem on, et Eesti riik oleks huvitatud ja tagaks kõrgema palgaga ametikohtade arvu suurendamise. Stabiilne ja tugev palgakasv on see, mis tõstab inimeste jõukust ning seeläbi ka finantsjulgeolekut. See eeldab, et Eestis tegutseks ettevõtted, mis suudavad luua teadlikult juurde ametikohti, kus on võimalik maksta kõrgemat palka. Sellega haakub hästi praegu loomisel olev riigi fintech strateegia, mis puudutab finants- ja tehnoloogiasektorit. Nendes valdkondades on läbi aja olnud kõige kõrgemini tasustatud ametikohad. See ei tähenda, et seal töötaks ainult programmeerijad või finantsjuhid. Vastupidi, selle valdkonna ettevõtetes on väga palju ka näiteks personalijuhte, klienditeenindajaid, raamatupidajaid ning paljude teiste erialade esindajaid.

Rääkisime inimeste rahatarkusest, aga milline on riigi rahatarkus hiljutiste eelarvekõneluste taustal?

Natuke tundub, et riik on segaduses. Pikka aega on käinud arutelu, kas võtta laenu või mitte ning kas suurendada võlakoormust või mitte. Kõrvalt vaadates tuleb tunnistada, et ega väga selget plaani ja seisukohta minu teada selles osas riigil ei ole. Selge on see, et lihtsalt niisama riigi kulude kinni lappimiseks on laenu võtmine ebamõistlik, aga kui on investeeringud, mis sisse pandud raha tagasi toovad, siis oleks see kindlasti asjakohane. Ilmselt on ka sõjalisel eesmärgil riigikaitselaenu võtmine asjakohane ning meie kui väikeriigi vaates ka ellujäämise küsimus. Seega ootaks tervikuna rohkem otsusekindlust ja nende otsuste selget väljendamist.